Minu lakkamatu huvi maailma vastu ja sellest tulenev segadus suutmatuse üle seda alati mõtestada on mind masendanud. Mu vaim on nii piiratud. On nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Mida rohkem ma proovin, seda rohkem saan aru, et saaksin veel palju paremini. Selle kõige taga on midagi, mida ma ei mõista. Ahmin teadmisi endasse, kõikjalt, vahel valivalt, vahel valimatult, lihtsalt suurest soovist mõista. Ja mida rohkem tean, seda enam on küsimusi.
Olen piiratud. Mu kogemused on piiratud, mu vastusevariandid on piiratud, mu oskused ellu viia on piiratud. Ma ei tea. Aga sinder, ma tahan teada! Ja niisiis liigungi edasi püüdes mõista. Ma ei ole kunagi taibanud, et see ongi minu tugevus – uudishimu ja huvi maailma vastu. Jah, see ajab mind segadusse ja tekitab suutmatuse ning isegi läbikukkumise tunde, aga hoiab liikvel.
Loomulikult kogen pidevalt ka õnnestumisi, isegi lahenduse leidmine küsimusele, mis on mu rahulolematuse taga, on minu õnnestumine. Kui suures peasvalitsevas mõttesegadikus hakkab ühtäkki mingi selgus kooruma ja võrgustik moodustab struktuuri, täidab mind elevus ja ärevus, nagu oleksin teinud ilmatuma olulise avastuse. Olgugi, et paljud on enne mind ammugi samale järeldusele jõudnud, olgugi, et see avastus toob päevavalgele veel 10 seni varjus istunud mõttesegadikku. Ausalt öeldes on see põhiline põhjus, miks isegi argipäevi sageli seiklusena tunnetan, kuigi põhiline tegevus toimub mu peas.
Sellel kuul olen rääkinud kahe teadlasega, kellega vestlused on olnud viimase aja parimad õppimiskogemused. Need inimesed ei ole väga erinevad minust, kuid meid lahutab elukogemus, mistõttu saan küsimusi küsida nagu iseendalt aastate pärast, vältides sellega hulga lõkse ja kiirendades protsesse küsimusest vastuseni (see võrdlus võib tunduda imelik, sest loomulikult olen täiesti teine inimene, kuid tunnen, et jagatud väärtused muudavad inimesed sarnasemaks kui esmapilgul arvata võiks. Ja usun üha enam, et maailmas on mingi sisemine loogika, mingi universaalne tõde või jagatud maailmatunnetus, mis ühendab kõiki edukaid inimesi sajandite tagant kuni tänapäevani. See on aga hoopis teine teema.).
Veel kuu tagasi arvasin, et minu õnne võti peitub valiku tegemises. Tänasel intervjuul ütles Kaja Tampere, Eesti esimene PhD suhtekorralduse erialal hoopis, et õnn ja edu peitub kogemuste rohkuses:
Elus tuleb teha igasuguseid töid ja pead oskama näha võlu ja naudingut absoluutselt igasugustes töödes. See ei ole eesmärk omaette olla edukas, eesmärk peaks olema rikkalik kogemus. Ma ei ole kunagi peljanud musti töid, lihtsaid töid, aga samal ajal ma olen olnud Eesti Energia juhatuse liige, liikunud kõrgseltskonnas, käinud konverentsidel. Selliste erinevate äärmuste kogemine elus on äärmiselt vajalik - ei tohi häbeneda olla koristaja või rookida laudas sõnnikut, sest see on üks osa elust ja sa pead seda protsessi ka teadma. On vaja kogeda erinevaid tasandeid, tuleb kätt külge panna ja kogeda maailma.
Huvitav paralleel mõne nädala tagusest intervjuust käitumisökoloogia suuna rajajaga Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud zooloogi Raivo Männiga:
Kindraliks peab ikka saama selline mees, kes on kunagi näinud ära kaevikuelu ja kõik need kirbud, kes teab, mida rividrill tähendab. Kui tema on kindral, ta suudab mõista, mida teevad need kõige madalama tasemega inimesed. Kui ta ise ei ole kunagi sellel tasemel olnud, siis ta ei suuda seda kunagi mõista. Igal pool, kus on vaja juhtida kollektiivi, suhelda inimestega, kehtivad ju ikkagi samad põhimõtted – sa pead olema empaatiavõimeline nende inimeste suhtes, kelle eest sa vastutad. Juht ju vastutab, juht on teener.
Sellest paralleelist saab mitmeid huvitavaid arutlusi arendada. Jään praegu aga alguses püstitatud küsimuse juurde õnnest ja valiku tegemisest. See kõik ei tähenda ju, et ma ei peaks valikut tegema. Endiselt arvan, et ma ei saa olla ekspert kõiges. See erinevate kogemuste hankimine ja “maapinnaga” kontakti hoidmine ei ole ju otseselt vastus, mida otsisin. Kuid mulle tundub, et otsisin vastust pisut valest kohast. Kui päris aus olla, siis arvan, et olen hetkel üsna õigel teel. Pagana päralt, ma olen ju väga rahul sellega, mida teen ja hangin iga päev üha uusi vastuseid, mis siis, et "iva" nagu ikka käes pole. Lisan siia ka Raivo Männi kommentaari, millega minu tõlgendus Dan Gilberti õnneteooriale pisut liiga julgeks osutus:
On märksa tõenäolisem, et "kindlate otsustajategi" õnn seisneb tegelikult selles, et nad juba oma algselt loomult pole liiga ambitsioonikad ega valivad, ning kalduvad iga valiku juures eelkõige nägema selle valiku positiivseid külgi. Nii et hoopis kolmas faktor - isiksusetüüp - määrab ära nii otsustuste tegemise tüübi kui ka õnnelikkuse, mitte et otsustamine tagab õnne.
Isiksusetüüp. Uudishimu. Erinevad kogemused. Täna vilksas mu silme eest läbi mingi täiesti uus ja põnev maailm. See on hetkel liiga hägune, et seda kindlalt defineerida, aga pean siiski tunnistama, et teadus ei ole minu jaoks iial varem sellise nurga alt avanenud ja kunagi pole keegi seiklust ja teadust minu jaoks nii tugevalt seostanud.
Kui mul on siiani olnud nii raske valida, siis äkki tõesti peitub vastus hoopis kusagil mujal?