Make Estonians smile

Estonians don’t smile in a public place, especially for strangers. That's a wide-spread understanding. To make your life more interesting - and to improve your surroundings - do some experiments to challenge this notion.

If you have a car, it’s easy. Every time you stop behind the traffic light, look at your right and smile the person who has stopped next to you. If you think that smiling might be perceived as too agressive, just look optimistic. And a miracle will happen! People will lighten up! Yes, it’s true, Estonians will start to smile in the public place and they actually do make a human connection with you. Yesterday I managed to make the world a better place for one old man, who was probably stunned because he was noticed by a young girl. But what a beautiful smile he had!

Another option for car-users is to go to a car-wash. I’m not sure what actually happened today, but an Estonian guy let me pass him in the queue and looked as if he had met a old friend then doing it. All I did was I stepped outside of the car and was thinking about some good stuff, he thought I was smiling to him and suddenly I was very close to find out, how Estonians get hooked up in the super-markets, post-offices or other random places with very limited time to connect. I can’t tell how the smiling-thing would have worked on a woman, but positive impressions shared with your co-Estonians can really have interesting consequences.

But anyway if you don’t have a car, you still can make some nice experiments. Go to a super-market and act polite. Between the food-shells there isn’t much room, so when someone comes with a big food-cart, step politely aside, smile and let the person pass. You will be stunned about the effect! Today a woman was actually looking confused when I gave her enough room to act and didn’t try to crab things to be the first. The key here is to pay attention, not to rush around, focused on your target food-article, but to notice people around you and give them the little piece of polite attention they need. It’s the most rewarding experimenting I’ve recently tried.

This is now a bit off-topic, but supermarkets are my favourite places, when I’m in the mood of observing people. Quite often there are couples, who have obviously “lost it”. You can just feel the lack of energy in their presence, they look tired and joyless, their children look as if they didn’t belong there. I wonder if normal people turn to energy-vampires because they just don’t fit together or they have too big egos? I think mainly the problems are about ego-fight, so the question is – should it be possible to be together with anyone and there’s no such things as “perfect match” and “solemate”? So you can see how deep philosophical places are actually supermarkets. I’ve said recently, that Maksimarket is the next big thing – I might have been right!:)

Visit supermarkets with eyes wide open and become human-soul expert...or just use the chance to create more positive vibrations in the world.

Inside the slaughterhouse

Watch this film only if you need more reasons to reduce the amounts of meat in your everyday menu. Though some of the cases shown in the film are in reality exception, but are here generalised over the whole and there are some exaggerations, but it's still something you would better not know, equals with personalising your sausage.

Depressed over bad things vs energized over helping to fix

I live in my current house in Tartu already for four years. My appartment is upstairs and downstairs lives an old alcoholic. He is spending most of his time in another dimension and the rest of the time walking between the nearby shop and home to bring another round of “medicine”. As we have separate entrances we meet rarely and I’m mainly aware of his existence, when he has a bad day and he turns off the water in the whole house or is having an accordion party with friends.

But he has a cat and a dog. Or it would be fair to say: he had a cat, because for the moment the cat has multiplied several times. Every once in a while there are suddenly little wild kittens gazing at me from the bush-shadow, hungry, dirty, scared and most probably dead when winter arrives. Just now I came home and found a pair of big eyes looking at me with only one question: “Food? FOOOD??” When I said “kiss-kiss-kiss” (sound that Estonians make to attract cats), his two siblings also appeared from somewhere and ran towards me with an impression of lunatics.

The dog seems to be at the first glance the most annoying creature you’ve ever seen. He is so dirty, that his coat isn’t made of separate hairs, but of greasy and shaggy lumps. He barks at you with a cowardly impression, ready to jump to the bush, each time you come home. Sometimes when it’s dark and he manages to take you by surpirse, he feels your temporary fright and bites you from the ankle. You don’t see his eyes, because they are covered with junks made of hairs, but you can imagine, that his deep stupidity, deep even for a dog, is showing there.

But when you look at him more closely you understand, that the dog is just extremely frustrated. He is so hungry that he doesn’t know what to bark to make his voice heard, he feels uncomfortable in his coat full of fleas, excrements and his masters saliva, he is forgotten outside when the rain is freezing and he is beaten for random reasons, so he is not sure what to expect.

I’ve grown up surrounded by animals. Their sufferings touch me and it’s hard for me to resist “saving them”. Last year I saw two kittens of the neighbors mother-cat growing bigger and bigger and the winter got closer and closer. I knew they are soon going to die, but I didn’t want to take the responsibility over them. But when the first autumn-winter storms had arrived, I spent 2 hours trying to catch these wild cats and when I finally did we lived 3 weeks together with the most unfriendly creatures I’ve shared my apparment with. They were terrified by people, shit under the bathtub, cried all the time and did every other thing to make me have serious second-thoughts about if “saving them” was a good idea. Finally we found new masters for them and they turned out to be the most loyal and trusting creatures as if they knew they were saved from death. One is now living at my parents-place and is purring so often and loud, that I can’t imagine he is the same animal who used to bite me when I touched him.

Now I don’t know what to do. I can’t be ignorant when I see potential suffering right in front of my eyes, but at the same time I don’t have enough resources to take responsibility over each error I see in the world. I will move from here very soon and I know there is nobody who would care if these three fellows will die a slow death or live a normal pet life. And in the next place where I’ll live I will meet similar sufferings. I know there are people who advise me to be ignorant, because my little deeds won’t change anything in the big picture. They are right, as long as I havn’t made this thing my life mission. And becoming a animal saviour isn’t my mission.

But sinder, this irresponsiblity really energizes me and makes me ask: “If not me, then who?” After all only limited events and situations ever reach my reality and if I’m always ignoring them with the reference to the world full of sufferings, I’m not only deepening the problem, but also keeping myself away from experiencing the little wonders that come from doing good. I guess it’s hard to compare the special powerful feeling you get from doing selfless good with anything.

Additional story connected with the dog: The dog is my leadership experience every day. First I tried the strategy of getting mad: every time I met him I told him that he should better get lost, before I get really angry. Well, he didn’t and it seemed that he got some extra power from my frustration. I decided I won’t be ruled by a dog and I don’t want to feel taunted every time I come home. So I tried another strategy, which was “look confident and ignore”. I’ve been improving this strategy ever since and learn something new every time I meet him. Just ignoring isn’t enough, there are some extra tricks you have to use to make him also respect you. So my lesson of not hating him, but instead accepting and trying to understand has really started to produce some results.

Let YOU show

I’ve often wondered then sitting in a public transportation and looking people around me – who they are. In a public room people usually try to look as boring as possible and be part of the mass, so they wouldn’t disturb you with their impressions and presence. My political communication professor told us, that in Estonian society there is a very strong public consensus which sounds something like: “Do whatever you want between your homewalls, but don’t come and disturb a normal, decent citizen”. So the public transportation thing might be an Estonian case-sensitive :)

But still there are a lot of people on the streets who seem to be grey and act grey – that in every country - and you never know, what is going on in their heads, do they perhaps feel lonely or maybe have something to share. I’ve felt this urge to break the barrier of silence and create an adventure out of nowhere – just by speaking to a person I don’t know (or know, but don’t have that close relationship to talk about “serious things”).

When IPM was almost over and all the elected presidents were sitting in one circle and sharing their thoughts, a girl started to speak. She used the very last moment to express her true feelings about how she had felt throughout the conference. She was crying and sharing, how lonely she had felt all the time, how she didn’t find anyone to share it with and how the pressure about being the next AIESEC president in her country just kept on growing.

I felt stupid not to have noticed her. I actually did notice her, she was one of the sweetest girls from Asia who I met, but I never saw her loneliness. And after she finished a girl from another country stood up and hugged her and they were standing there a long time, hugging and crying. And I realized that this was another girl who had felt the same way. Probably there were some boys as well, who were just too shy to stand up and join.

Seeing this again affirmed my previous thought, that there is noone, who is part of a mass, it’s just the way it seems to be in the first glance. There are so many stories around me, that go undiscovered, because I - or someone else – simply doesn’t see. And most of the people doesn’t show either, just keep the deepest and most interesting thoughts to themselves. What a waste of connections, that could matter!

I sometimes would just skip the smalltalk and get right to the point. And the point would be to see the person as he/she is. I know it doesn’t sound as a sustainable social tactics and my approach would be in many cases seen as too agressive. Yet this conclusion doesn’t make me the biggest fan of empty talks (when talking about random things serves the holy purpose of having fun – it’s another story:). I better keep on taking the risk of seeming too agressive, when being satisfied with the surface and never truly enjoy the adventures, that each person actually has inside.

I want to understand people and I truly want to see, who they are. I don’t care about masks and I don’t take an advantage of peoples weaknesses. I enjoy life as it is and for me the greatest adventures in the world lie in people.

IPM over

Prague airport again. Every conference ends in Prague airport and after buying the killing-price coffee I'm free to use internet. For 4 euros (am I the only one who considers this a ridiculous price for a cup of lousy machine-coffee? Or maybe it's my Estonian mindset) I'll be behind the screen till I'm about to miss my flight back home...

What to say about the 3 weeks I spent in this artificial reality, that collapsed after the delegates left the venue in Palmera resort? The picture gives an impression of lazy days in the sun, in reality I hardly had time to sit on the pool-side (though I still have to say that the place was wondeful, the never-been-outside-of-Europe-part of me was stunned).

As this was a conference for me, to get this newly elect ready for the amount of responsibility waiting, I was bound to become a stronger person. There are many moments where you have two fundamental options - to give up or to stretch and grow, that in everyday life, but especially during a conference among determined and focused people. And so you learn through these experiences who you are and how to use your strengths in a authentic way.

Probably some new updates about IPM coming later.

Right now I miss some important people in my life, my LC and my team. But I'm not emotional at all, there's no need to be. My emotions are waiting in a separate box, which I'll open when it's appropriate moment.

What matters, lies inside

I was elected as president of AIESEC in Estonia. I just have to say that, because other ways you think I skip the topic because I don't want to talk about it (and was obviously miserably beaten during the elections). Here's a picture about the meaningful event in my life, which is going to influence many of my footsteps next year and continues challenging me in many unknown ways.

But you know – this isn't the most important thing. I'm still same, me, I don't have a blinding aura around my head that would give me hard time in falling asleep, nor has my life made a dramatic turn that changed my personality forever. But titles seem to make people bigger (or smaller, when you happen to be in the opposition). And the lucky ones who have acquired this or that title, feel the right to be treated differently, with bigger respect and given more importance for their presence.

But title is after all only a word, it doesn't mean anything in itself. It loses it's importance in a different context (the majority of the people have no idea what's behind the letters MCP) and also in time. I have countless amount of opportunities to be no-body over and over again in my daily life, a simple example is when I enter a cellar-shop to buy milk, the shop-lady there doesn't care too much about my background and treats me as any other junk.

It's stupid to be stuck with your titles. Don't misunderstood me – I'm extremely proud to be elected as MCP, I enjoy more than anything the opportunity to use my talents and experiences to bring the added value for something I believe in. And this isn't either something that has just randomly come to me, without my own work and goal setting.

But what I believe really matters is who you are, what are your values and principles, your self discipline, your inner drivers, your higher goals and of course the knowledge and skills from your previous experience. Only then a person is mature, respects himself and people around him, is aware of his own strengths and weaknesses, only then you can easily remove all the titles and the person is still a leader. Everything you achieve comes from inside, so the only thing you should work with is yourself.

You don't have to be elected to make a change. But you have to have much clearer goals than just a position or title, you have to want what's behind that – what you can do with the position.

In the end a totally random topic, a picture I want to share, just because I love these guys. They are part of the P-club, presidents team and during the year, full of different conferences and several P-club meetings we've discussed many of our challenges and successes with each other. They are guys, I'm a girl, so they obviously didn't exactly hold my hand when I needed it, instead they just said: “Interesting....Do something about it” or “That's normal, don't worry about it!”. Nii et tüübid – thank you for your support!:)

PS: Deniss, I didn't forget you, just that you didn't wear this great mustache that night. I hope your self-image isn't scattered to pieces now :D

Be more, seem less

There is one bad thing about blogging – it’s hard to be who you really are. It still turns out as an act, it’s a public display, you go out and share with anonoymous masses something that is in your head. And you try to SEEM who you are, you just can’t BE. So you read your lines several times before finalising them, try to guess how different types of people might react when reading your thoughts, you feel you care about some opinions and don’t about others. You are not with yourself anymore, there is somebody reading over your shoulder.

Today I went through the folder where I keep some private letters to myself. They are written with one breath, words appearing on paper as materialised thoughts. Passionately. Angrily. And then silence. Everything said, nothing to add.

The artificial perfection of some essays in my blog are presented in these letters in a natural way. Genuine moments, the details of the emotions caught and preserved without any editing or analyse. I read these letters and see things that were hidden the time I put the thoughts down, a pattern I could call “me” becomes clearer.

But in my computer they make no connection. I know I'm not alone, but left like this the impression of separation grews stronger. And if the connection through my blog comes in a way, that has been overlooked ten times before published and where the core of the author is hazy, the connection can not be real at all.

Well, it’s not about only writing in my blog. It’s about living. I don’t want to live my life acting or trying to be.

I just want to be, naturally.

Everywhere. Too much drama in the world, worrying about unimportant things. Trying to seem more yourself, bring out the things you think is you.

I will be, each day a bit more.

Enjoy NOW

Life changing, me moving. Constantly, just can’t stay in the moment. My mind wandering around in the future, creating connecions with present. What is this reality, that doesn’t let me concentrate on what is currently - here, right now, in this moment? Am I waiting for something all the time?

My eyes closed and mind far away. There is no such place as in the mind, weird mess of colours and shapes, that keep changing their contours and where some images and words pop on the surface.

Is this me? Why there’s so much trembling? Is this anxiety the striving force or holding me back?

Can't help just loving life with the ever-changing questions.

Lessons from the 10-day refuge

Meppen, after 10 days of imprisonment - freedom! The nearest point of nirvana I've ever been :)

I spent 10 days in Germany, meditating in total silence and mental separation from other meditators (there were around 100 people, women and men also physically separated). I had no previous experience with meditation, I only went to enrich my life with new experiences and to take some time off in this quite an important period of my life (this year is going to be my last in Tartu and I’m setting steps for the future).

I knew the schedule ..

- the 4AM wake up
- no eating after 12 o’clock (only tea and some fruits)
- 10 days no music, books, writing, speaking or any other kind of communication with others or outside world
- the main activity to sit and meditate, meaning observing your mind and body

.. and it seemed to be a challenging and interesting thing to try.

And it was, though I felt like running away for several times, but more deeper experience for me than just “new” and “interesting”.

Now after the camp I don’t feel too much like talking about it, as I realise how much I’m in the beginning. I was again nobody, with zero knowledge, with weak and doubtful will, new ground and new perspectives. I hadn’t experienced such world, I had never looked inside of me in such way and I was suprised of the sense everything started to make. My previous thoughts about becoming a better person and controlling my reactions were suddenly in a very practical level and I saw how much work one must actually do to influence your automatic reactions.

I also realised I’m full of crap, full of information I don’t need and emotions from long-gone events that still have some effect on me then I think about them. Long-forgotten movies started to play in my head, I rememberd even the names of the characters from stupid soap-operas I thought havn’t left a trace. Weird pictures from magazines popped up, computergames on which I used to spent hours, songs and their messages, meanigless activities I’ve done in name of “resting”. Wow, this is all stored somewhere, everything is there! I knew that before, right, but I had never felt it. So I realised how carefully I have to choose what I surround myself with, because that all has an influence on me. After the camp walking in Osnabruck the violent messages from different commercials struck me especially clearly.

So though I’d suggest everybody to try it themselves and then give their personal evaluation, I’m not going to promote it or explain in small details what we did and why it was good. I might probably just sound freaky, as if I had gone through some semi-religious experience and have lost at least 1/3 of my analytical thinking. I wish the changes in my life would be noticable, but very likely they are so tiny, that even myself will start to doubt sometimes if anything changed at all. But all these tiny changes aren't build on an empty place and tiny+tiny+tiny equals to small. I start more and more believing into hard work instead of quick success.

Just a remark - I will for sure follow my nature and you will hear some Vipassana jokes in coming times, because it’s fun to think back to it as well, the chanting and guiding lines in fruity Indian accent that keep going in my head. But it was more than that.

Here are the key thoughts I put down after experiencing them, which is different from knowing things with your brain:

Everything changes – change is the law of nature, so there’s no point to hate something as it changes, nor is there a point to crave for something as it changes too. Pain is temporary, joy is temporary – this is life. Nothing is worth to be stuck with it.

Everything that happens is totally neutral, you give the evaluation and react according to it. You can control your reactions, so you can control everything that happens to you in life.

Nobody can hurt you without you letting it to happen.

Your mind and body are strongly interconnected. Your thoughts become what you do and influence how you physically feel

Discipline and order in your daily schedule increases your physical and mental abilities, boosts energy levels and improves your memory.

I’ll leave a link here and if you decide to try it yourself, you could let me know, I’d be glad to talk about it with someone who has his/her own reasoned view about it:

http://www.dvara.dhamma.org/en/courses/index.html

And one thing more – yes, I’m going to write more in English from now on. I wrote in Estonian before to express myself in a language I feel, not only speak, to pass on the details and colours of the thoughts. Let’s see what happens in a more international language, hopefully at least some clarity of thought remains:)

Jõulunostalgia ja minek

Üks miinus ahiküttega majas elamise juures on see, et kui talvisel ajal pikalt kodust ära oled olnud ja tagasi saabud, tervitab sind täiesti külalislahkusetu tuba. Külm, nii külm, et sõrmed külmuvad klaviatuuril ära ja vana soojapuhur su süles pläriseb sedavõrd kõvasti, et pead muusika ebanormaalselt valjuks keerama. Paned küünla põlema ja jood kuuma kohvi, et end koduselt tunda, aga kõik tundub siiski võõras ja kõle, nii et ei taha isegi mõelda sellele, et pead mingil hetkel voodisse ronima, kus su kehasoojus tundub vähemalt pool tundi linade külmusele alla jäävat.

Niisiis ei lähegi ma täna magama. Triigin põrandal linasid ja panen end valmis järgmiseks seikluseks, mis mind Saksamaal ootab. Saabusin just Saaremaalt, kust pere ja jõulutunde keskelt oli seekord eriliselt raske lahkuda ja seetõttu harmoneerub mu meeleolu hästi külma toaga.

Jõulud Saaremaal on midagi erilist, sooviksin kõigile selliseid jõule nagu meil. Oleme need jäänukid, kellel ajast aega on jõuluvana käinud ja kes siiani pakkide lunastamiseks salme loevad ja erinevaid pähekargavaid tobedusi teevad. See on pisut piinlik, aga ühendav ja armas, kui õe ja emaga mingit jõululaulu laulame või kui vend oma järjekordse poolropu internetist leitud jõululuuletusega lagedale tuleb. Ja äärmiselt naljakas, kui mu õepojal salmid otsa saavad ja ta järjest improviseeritud mõistatustega lagedale tuleb: “Mõista, mõista, mis see on – punane müts peas ja istub kuuse ja klaveri vahel?” või “Mõista, mõista, mis see on – seisab sinu ees ja loeb luuletust?” Ja kui mu oma 3-aastane entusiastlikult jõuluvana ette hüppab ja minule üllatuseks “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh” laulab, pooli salme ära jättes ja huvitavate sõnakombinatsioonidega lagedale tulles. Olen üldse uues rollis, kui temaga koos julgustuseks jõuluvana juurde lähen, kuigi ma ei tea, kas minust kunagi üldse saab traditsioonilist ema, kes ennast iga päev pisut uues rollis ei tunne. Vist mitte, minu roll ongi asjade üle imestada.

Aasta aastalt läheb seltskond jõuluõhtul aina kirjumaks. Mu lahutatud vanemad, kaks endist väismeest, üks nendest koos oma uue tüdrukuga, pere lapsed, kes ei olegi enam nii lapsed koos oma lastega, vanaema, kes seekord ei tulnudki välja oma igihalja “Jänesel on jäme pea, rohkem salme ma ei tea’ga” (mis tõestab järjekordselt, et inimene on ka pärast 80ndat eluaastat õppimisvõimeline). Ja selles imelikus seltskonnas on midagi nauditavat, mis lubab inimestel ennast hästi tunda ja meelitab ligi.

Stiil pole oluline, sisu loeb. Meie jõulukuusk.

Mul on hea meel, et meie perekond on suutnud luua traditsiooni, mis meid jõuluks koju tirib ja milles on liigsöömisest palju rohkem maagiat. Seekord jäävad küll kella kolmeni kestvad vestlused, vana aasta saunaõhtu ja uuel aastal hullude Kuriste ja nende järeltulijatega katusel seismine ning igas suunas särava ilutulestiku nautimine ära, aga nagu mul varemgi on ette tulnud, ei saa ma kõike, mida tahaksin ja seekord valisin uued kogemused ja võimaluse oma maailmapilti avaramaks venitada.

Lähen Saksamaale 10-päevasesse meditatsioonilaagrisse, et maailmast ja muust elust äralõigatuna ehk küpsemaks inimeseks saada. Mu elu on suurepäraselt hullumeelne, võibolla vahel liiga hullumeelne, sest pean sisselipsanud 36-tunniseid päevi ohumärkideks. Aeg järele mõelda ja vaikida oma kiirustamiste keskel.

Nii et kaon eetrist mitmeks nädalaks, tagasi tulles räägin.

Inimesed kõidavad mind

Taas on öö. Kell on peaaegu neli hommikul. On juba nii tavaline töötada öösiti ja samas põgeneda selle töö eest kaugemale, mitte raatsides magada, kuid mitte ka tehes seda, mida peaksin. Liigun ühelt internetileheküljelt teisele, leides sealt erinevaid inimesi ja olles haaratud nende eludest ja lugudest. Ja tundes mingit kummalist igatsust inimeste järele, tahtes neid veelgi enam tunda. Nende sõnad tulevad nii tuttavad ette, sarnane iha maailmas midagi muuta, sarnased küsimused tuleviku kohta. Nad tunduvad nii omad, kuigi ma neid ei tunne. Ja see täidab mind igatsusega, tahaks neile kuidagi midagi head teha.

Lugesin PAI (President of AIESEC International) blogi http://dey.myaiesec.net//, see oli nagu oleks avar sisemaailm püüdnud läbi sõnade teed välja leida. Ainult aimdus sellest. Füüsiline maailm oleks nagu liiga kitsas, tõlgendused ja seosed inimese peas on palju avaramad.

Ma ei peagi inimest tundma, et teda armastada. Lihtsalt inimeseks olemise eest.

Rääkisin mõni tund tagasi oma sõbraga Kolumbiast, kes juhib samuti lokaalkomiteed (LCd) ja mõlgutab mõtteid tuleviku teemal. Ma loen tema mõtteid ja lihtsalt naeratan – ma ei ole üksi! Loodud side tekitab sooja ja kindla tunde, kuigi ma ei tea, kas me temaga enam üldse kohtumegi (saime tuttavaks Poolas AIESECi International Congressil).

but I am telling you...it's sad sometimes not to have 100 years more to be able to do all things you want to do in life

when you are running for example your LC...

you know all the things you have to do..

but the list grows and grows everyday..

1:55 so you have to prioritise..

cause...otherwise...you will go crazy..

and also..

1:56 you wont get anything at the end

that's the same now..

many opportunities..

many things I want to do..

but just gotta choose coouple of them

Täna õhtul oli meil AIESEC Tartu juhatusega tagasisideõhtu. Kuulsin, et nad on mures mu liigsuure pühendumuse pärast AIESECile ja kardavad, et äkki koorman end üle. Ausalt öeldes ei oska ma selles osas mitte midagi muuta ega tahagi. Ma naudin, iga päeva, iga väljakutset ja probleemi. Loomulikult töötan tasakaalu leidmise kallal, et end mitte läbi põletada, aga eks sedagi teen seetõttu, et mu põnev elu mind selleks sunnib. Elades tuimalt ja ilma kohustuste ja sisemise põlemiseta, ei oleks mul iial vajadust leida tasakaalu.

Mille suhtes ma siis kirglik olen? AIESECi kui sellist ei olegi ju olemas. OK, on teatud struktuur, õppevahendid, traditsioonid jms, aga see ei ole AIESEC. AIESEC on idee, mis inimesi ühendab. Arendada ennast ja teisi. Muuta maailmas midagi. Mitte sallida ebaõiglust ja laiskust. Mitte olla vait, kui tuleb rääkida. Muuta oma elu seikluseks. Armastada arengut ja inimesi. See ongi see jagatud kirg, mis seob mind ja Lucast Kolumbiast ja tundmatuid inimesi, kelle blogisid ma loen ja imestan, miks nad nii omad tunduvad olevat. AIESEC on idee, mis elab inimestes. Ja nii olen jätkuvalt inspireeritud nii ideest kui inimestest, kes seda kannavad. Ja inimeste aitamisest, kes otsivad.

Olen juba mitmel korral mõelnud ka seda, et kuidas oleks võimalik tekitada positiivseid tundeid inimestele, kes on “Lucas Kolumbiast” juba siin Eestis (ehk siis inimene, kelle püüdluste ja põhimõtetega ühendatust tunnen). Ma ei jõua ju kõigiga lähedane sõber olla, aga hoolin mitmetest inimestest sellegipoolest. Niimoodi salaja, lihtsalt soovides head. Või äkki see käibki nii vaikselt, ilma suurte sõnade ja vahuveinita – soovides head teed head?

Võiksin seda öist heietust lõputult jätkata. Vaatamata sellele, et Viljo hiljuti vihjas, et liigne positiivsus tundub võlts. No Viljo, sinder, ma ei saa sinna midagi parata, aga need on mu siirad mõtted. Ma ei suudaks ka hea tahtmise hetkel midagi negatiivset öelda (või siis loe eelmist postitust). Nojah, ja homme hommikul, kui ma endale jällegi suure tassitäie hästilõhnavat kohvi teen, mille aroomi ja maitset ma lihtsalt seetõttu nautida ei suuda, et olen liiga räbal, aga töö tahab tegemist. Aga homme hommikul ma ei kirjuta, sest räbal olemine on sügavalt mu isiklik mure, mida ma õnneks homme hommikul ka täiesti privaatselt lahendada saan.

Väljakutsed, mille parema meelega vahele jätaks

Eile õhtul lugesin Marule muinasjuttu. Ausalt öeldes on lihtsalt suurepärane teha päevas väikeseid pause ja tegeleda selliste imelike asjadega nagu muinasjutu lugemine. Marule lapsepõlve loomine, mis oleks täis seiklusi, lugusid ja põnevust on minu enda jaoks sama naudingutpakkuv kui talle. Kui tuli oli juba kustutatud, hakkas Maru rääkima, kuidas ta ei taha lasteaeda minna, sest kasvataja lööb teda.

Istusin siis seal pimedas toas ja kuulasin, kuidas üks väike kolmeaastane räägib mulle, kuidas kasvataja on teda näo pihta löönud ja tutistanud. Räägib sellisel rahulikul häälel, nagu see oleks üks elu paratamatustest. Ja mina kuulan, samuti rahulikul ilmel, endal võimetus, kurbus ja viha üle pea kasvamas. Needsamad kasvatajad käivad mulle päris sageli rääkimas, kuidas Maru on paha poiss ja üle rühma tuntud kratt. Seda juttu kuulates on alati kusagil hingesopis liigutanud tunne, et äkki saab Maru juba siit lasteaiast paha poisi sildi külge, millest tal hiljem tuleb suurte raskustega vabaneda. Nüüd kuuldes kasvatajate käitumisest tundub surve, millega Maru peab toime tulema, mulle endalegi painajalik. Ma ei kujuta ette, et keegi mind päevast päeva pahaks poisiks nimetaks ja aeg-ajalt kannatust kaotades lööks ning ma sealjuures suudaksin oma positiivse ellusuhtumise säilitada.

Tegelikult on see olukord kordades raskem, kui enamik väljakutseid, mis seotud minu täiskasvanueluga. Selles puudub loogika ja ma ei saa seda mõjutada lihtsalt oma tegudega. See, mis lasteaias päeva jooksul toimub, on peaaegu minu kontrolli alt väljas. Kodus olen mina see, kes oma väärtushinnangute ja kasvatusmeetoditega Marust inimest kujundab. Kuulan oma kõhutunnet ja kõik on korras. Nüüd aga on minu jaoks olulises osas elus mingi viga, mille lahendus tundub isegi minule keeruline. Ma ei tea, kuidas oleks kõige parem aidata inimest, kelle heaolu hetkel otseselt minust sõltub. Rääkida ilma suuremaid pingeid tekitamata ja lahendusi leides? Proovin. Vaatamata pettumusele ja vihale.

Kes otsib, see leiab - vanarahvas teab

Minu lakkamatu huvi maailma vastu ja sellest tulenev segadus suutmatuse üle seda alati mõtestada on mind masendanud. Mu vaim on nii piiratud. On nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Mida rohkem ma proovin, seda rohkem saan aru, et saaksin veel palju paremini. Selle kõige taga on midagi, mida ma ei mõista. Ahmin teadmisi endasse, kõikjalt, vahel valivalt, vahel valimatult, lihtsalt suurest soovist mõista. Ja mida rohkem tean, seda enam on küsimusi.

Olen piiratud. Mu kogemused on piiratud, mu vastusevariandid on piiratud, mu oskused ellu viia on piiratud. Ma ei tea. Aga sinder, ma tahan teada! Ja niisiis liigungi edasi püüdes mõista. Ma ei ole kunagi taibanud, et see ongi minu tugevus – uudishimu ja huvi maailma vastu. Jah, see ajab mind segadusse ja tekitab suutmatuse ning isegi läbikukkumise tunde, aga hoiab liikvel.

Loomulikult kogen pidevalt ka õnnestumisi, isegi lahenduse leidmine küsimusele, mis on mu rahulolematuse taga, on minu õnnestumine. Kui suures peasvalitsevas mõttesegadikus hakkab ühtäkki mingi selgus kooruma ja võrgustik moodustab struktuuri, täidab mind elevus ja ärevus, nagu oleksin teinud ilmatuma olulise avastuse. Olgugi, et paljud on enne mind ammugi samale järeldusele jõudnud, olgugi, et see avastus toob päevavalgele veel 10 seni varjus istunud mõttesegadikku. Ausalt öeldes on see põhiline põhjus, miks isegi argipäevi sageli seiklusena tunnetan, kuigi põhiline tegevus toimub mu peas.

Sellel kuul olen rääkinud kahe teadlasega, kellega vestlused on olnud viimase aja parimad õppimiskogemused. Need inimesed ei ole väga erinevad minust, kuid meid lahutab elukogemus, mistõttu saan küsimusi küsida nagu iseendalt aastate pärast, vältides sellega hulga lõkse ja kiirendades protsesse küsimusest vastuseni (see võrdlus võib tunduda imelik, sest loomulikult olen täiesti teine inimene, kuid tunnen, et jagatud väärtused muudavad inimesed sarnasemaks kui esmapilgul arvata võiks. Ja usun üha enam, et maailmas on mingi sisemine loogika, mingi universaalne tõde või jagatud maailmatunnetus, mis ühendab kõiki edukaid inimesi sajandite tagant kuni tänapäevani. See on aga hoopis teine teema.).

Veel kuu tagasi arvasin, et minu õnne võti peitub valiku tegemises. Tänasel intervjuul ütles Kaja Tampere, Eesti esimene PhD suhtekorralduse erialal hoopis, et õnn ja edu peitub kogemuste rohkuses:

Elus tuleb teha igasuguseid töid ja pead oskama näha võlu ja naudingut absoluutselt igasugustes töödes. See ei ole eesmärk omaette olla edukas, eesmärk peaks olema rikkalik kogemus. Ma ei ole kunagi peljanud musti töid, lihtsaid töid, aga samal ajal ma olen olnud Eesti Energia juhatuse liige, liikunud kõrgseltskonnas, käinud konverentsidel. Selliste erinevate äärmuste kogemine elus on äärmiselt vajalik - ei tohi häbeneda olla koristaja või rookida laudas sõnnikut, sest see on üks osa elust ja sa pead seda protsessi ka teadma. On vaja kogeda erinevaid tasandeid, tuleb kätt külge panna ja kogeda maailma.

Huvitav paralleel mõne nädala tagusest intervjuust käitumisökoloogia suuna rajajaga Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud zooloogi Raivo Männiga:

Kindraliks peab ikka saama selline mees, kes on kunagi näinud ära kaevikuelu ja kõik need kirbud, kes teab, mida rividrill tähendab. Kui tema on kindral, ta suudab mõista, mida teevad need kõige madalama tasemega inimesed. Kui ta ise ei ole kunagi sellel tasemel olnud, siis ta ei suuda seda kunagi mõista. Igal pool, kus on vaja juhtida kollektiivi, suhelda inimestega, kehtivad ju ikkagi samad põhimõtted – sa pead olema empaatiavõimeline nende inimeste suhtes, kelle eest sa vastutad. Juht ju vastutab, juht on teener.

Sellest paralleelist saab mitmeid huvitavaid arutlusi arendada. Jään praegu aga alguses püstitatud küsimuse juurde õnnest ja valiku tegemisest. See kõik ei tähenda ju, et ma ei peaks valikut tegema. Endiselt arvan, et ma ei saa olla ekspert kõiges. See erinevate kogemuste hankimine ja “maapinnaga” kontakti hoidmine ei ole ju otseselt vastus, mida otsisin. Kuid mulle tundub, et otsisin vastust pisut valest kohast. Kui päris aus olla, siis arvan, et olen hetkel üsna õigel teel. Pagana päralt, ma olen ju väga rahul sellega, mida teen ja hangin iga päev üha uusi vastuseid, mis siis, et "iva" nagu ikka käes pole. Lisan siia ka Raivo Männi kommentaari, millega minu tõlgendus Dan Gilberti õnneteooriale pisut liiga julgeks osutus:

On märksa tõenäolisem, et "kindlate otsustajategi" õnn seisneb tegelikult selles, et nad juba oma algselt loomult pole liiga ambitsioonikad ega valivad, ning kalduvad iga valiku juures eelkõige nägema selle valiku positiivseid külgi. Nii et hoopis kolmas faktor - isiksusetüüp - määrab ära nii otsustuste tegemise tüübi kui ka õnnelikkuse, mitte et otsustamine tagab õnne.

Isiksusetüüp. Uudishimu. Erinevad kogemused. Täna vilksas mu silme eest läbi mingi täiesti uus ja põnev maailm. See on hetkel liiga hägune, et seda kindlalt defineerida, aga pean siiski tunnistama, et teadus ei ole minu jaoks iial varem sellise nurga alt avanenud ja kunagi pole keegi seiklust ja teadust minu jaoks nii tugevalt seostanud.

Kui mul on siiani olnud nii raske valida, siis äkki tõesti peitub vastus hoopis kusagil mujal?

Ajakirjanikutööl on siiski omad plussid

Olen juba ennegi öelnud, et minu jaoks teevad elu põnevaks inimesed, kes ei karda iseendaks jääda ja kes oma olemusega minu jaoks uusi maailmu avavad. Ometi olen alati pisut rabatud, kui mõne silmatorkavalt erilise maailmaga kokku põrkan, sest kuigi ammutan pidevalt uusi ideid kõikidelt inimestelt, kellega kokku puutun, jäävad need õppetunnid enamasti minu poolt selgelt tunnetatava maailma sisse. Niisiis on äärmiselt tore olla rabatud, kui avastad taaskord, kui erinevaid ja isikupäraseid inimesi olemas on.

Aga minu tänase loo ajendist lähemalt. Nimelt hakkasin taas ajakirjanikuks, põhilise kaalutlusega raha teenida. Tegelikult oli see ainus kaalutlus, sest huvipakkuvaid tegevusi mu ümber on üleliia palju nagunii ja oma karjääri osas mul tõsiseid ajakirjanduslikke ambitsioone ei ole.

Niisiis edastan kord kuus uuele, detsembris ilmuva hakkavale Saare lehele intervjuu mõne mandril elava saarlasega. Oma esimesi kalu püüdma minnes sattusin aga kohe sedavõrd värvika kuju otsa, kes mulle meelde tuletas, mis ajakirjanikutöös tegelikult veelgi kõitvam on. Jah, raha on tore, raha on vaja, aga võimalus rääkida inimestega täiesti erinevatest maailmadest mõneti hindamatu. Ajakirjanikuna on mul privileeg nautida intervjueeritava täit tähelepanu, ta ei räägi ju ainult minuga, vaid tuhandete lugejatega mu selja taga, seega pääsen inimesele lähemale, kui seda tavaelus iial saaksin.

Alljärgnev tekst on ühe Tartu Ülikooli tunnustatud õppejõu vastus minu intervjuusoovile. Nii üllatav, et sundis mind mitte üksnes hulk aega omaette naerma, vaid ka ajaveebisissekanet tegema, vaatamata kõhklusele isikliku kirjavahetuse avalikustamise eetilisuse osas (jätan seega nimed nimetamata, vihjeks nii palju, et plaanin detsembris kolme erinevat õpejõudu intevjueerida). Ma pean tunnistama, et ma ei jõua selle õppejõuga kohtumist ära oodata. Kasvõi tasuta.

Iseendaksjäämine on inspireeriv.

> Rõõm oli lugeda, et Teie saarlase identiteet ei ole mandril elatud
> aastatega kusagile kadunud

Too-oh, armas laps, kust söukest asja lugeda oli?

> Kui olete nõus oma elust saarlastele pajatama, siis saatke vastuses
> ka sobiv intervjuuaeg.

Äinoh, juu ikka peab aega leidma. Iseasi, kas mool midagid iseäralikku rääkida oo.
Nädalavahetusi äi p'tea paergust lubada, tihtipeale maa söida siis Tartust ää. Aga maa istu sii töö juurdes änamasti iga öhta kellu
kaheksani väl'a, äkist saab söukse öhtuse aa kogu leppida? Alates kasvöi
oome öhtast.

Huvitavaid lugusid minevikust: palju pahandust tekitanud foto minu ajakirjanikutöö algusaegadest. Noore pere kodu, mille katus oli kilega lapitud ja tapeet hallitusseente tõttu seintelt maha koorunud. Vett tuli tuua 2 km kauguselt ja bussi peale pääsemiseks tuli lapsevankriga logistada 6 km. Pahandus tekkis sellest, et maja omanik, kes perel seal elada lubas, oli solvunud, et tema omandit ilma küsimata lehes näidati. Võttis mitu telefonikõnet ja südamlikku vestlust, et konnatiigis vesi jälle tasaseks saada. Pere sai artikli peale aga uue kodu, kus nad, kui ära ei ole surnud, kuni tänaseni tasuta elavad. Õnneliku lõpu huvilistele rahustuseks - ei ole ära surnud.

Aeg valida

Otsin praegusel ajal eriliselt agaralt oma elu eesmärki. Olen viimastel aastatel tegelenud tugevalt enesearendamisega ning saanud kõvasti teadlikumaks oma tugevustest ja nõrkustest ning omandanud oskusi valdkondades, millest on kasu igal elualal - avalik esinemine, meeskonnatöö, ajaplaneerimine jne. Nüüdseks olen aga jõudnud hetke, kus sellest enam ei piisa. Tahan tugevamat fookust, teadmist, kus ma seda kõike kasutama hakkan, valdkonda, millele pühenduksin samasuguse tulega nagu hetkel AIESEC Tartu juhtimisele, et viia ellu muutus, mille oma elu eesmärgiks leian olevat.

Olen jaganud oma sisemisi kõhklusi ja küsimusi mitmete mulle oluliste inimestega, vahetanud e-maile erinevate konverentsidel kohatud inspireerivate kujudega, teinud põhjalikke eneseanalüüse ja otsinud vastuseid mitmel muul erineval moel. See kõik on aidanud lahti harutada mitu umbsõlme, kuid otsust - mida ja kus siis ikkagi - ei ole mul endiselt.

Kuna mul on palju huvisid, ei suuda ma ühest valdkonnast teise kasuks loobuda ja tundub, et tahaksin töötada mitmes vallas. Kuna olen aga veendunud, et elu on liiga lühike, et olla kõige-ekspert ja muuta midagi mitmes valdkonnas, tean, et pean valima. Ja just valikuterohkus ongi see, mis mind rahulolematuks teeb.

Siiani ei ole ma öelnud midagi uut, seda kõike teadsin juba varem. Küll aga on mu vastuse leidmise vajadus toonud lagedale uut infot, mis hetkel on küll vastuseks vormistamata, kuid kindlasti lisanud uut perspektiivi mu peatsele otsusele. Nimelt kaevasin www.ted.com sügavusest välja ühe hiilgava ettekande Harvardi psühholoogia professorilt Dan Gilbertilt , mis andis mulle uue suuna - http://www.ted.com/tedtalks/tedtalksplayer.cfm?key=d_gilbert <-- soovitan ise üle kuulata

Ma ei ole mingi erand - enamik inimesi vaevleb valikutevõimaluse rohkuse käes. Just nimelt - vaevleb, kuigi tundub jube hea, kui saad valida mitme asja vahel. Ometi hakkab inimene peas automaatselt kerima kahetsus kaotatud võimaluse üle, kui ta ühe asja kasuks otsuse teeb. Kas see mees on ikka see parim variant, äkki homme kohtan sobivamat? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas osta sülearvuti või teha silma laseroperatsioon?

Dan Gilberti võimas mõte oli aga selline, et inimese õnn ei olegi väga suures sõltuvuses sellest, millise otsuse ta elus teeb. Oluline on teha otsus ja sellele kindlaks jääda, see on kõik. Harvardi katsed näitavad, et inimesed, kes on teinud otsuse ja sellele kindlaks jäänud, on õnnelikumad kui need, kes kahtlevad mitme "hea" valiku vahel ega julge/suuda otsust langetada. Loomulikult on oluline omada eelistusi ja mitte kõik valikud ei ole head, kuid inimesed tähtsustavad üle vahet, mis kahe võrdselt sobiva otsuse vahel valimine nende tulevikule võiks omada. Nad arvavad, et ühest loobumine tähendab tingimata millegi kaotamist, kuigi tegelikkuses ei oma kaotatud valikuvariant tulevasele õnnetundele mingit mõju. Hoopis kartus, et valitud tee võib juhtida halvema tulevikuni kui alternatiiv muudab inimesed otsustusvõimetuks ning sellega õnnetuks.

Mida see kõik minu jaoks tähendab? Arusaamist, et hetkel ei ole mu elus enam eriti häid ja halbu otsuseid, on ainult vajadus valida. Ja vabaneda hirmust, et valimine sulgeb mõne ukse. Niisiis plaanin varsti otsustada, kuhu panen oma südame ja jääda sellele kindlaks. Ootan huviga arenguid.

EuroCo 2006 pildis

Eesti delegatsioon Ohridi kaldal mõtteid jagamas ja elu üle järele mõtlemas. Mida tulevik toob?

Balkani rahvas kohaliku puhkpillimuusika peale hullumas.

Nädal hullude presidentidega - ja ikka naeratan! Küllap on siis väärt inimesed:)

Delegaadid konverentsi lõpetamisel. Eriline hetk, mille Jarda palus mällu salvestada ja meelde tuletada, kui kunagi on vaja sisemist jõudu. Jäi meelde küll.

Bukaresti LCP Mugur



EuroCo OCP Darko ja Eesti tsikid global village ajal Skopje kaubanduskeskuses.

Milenniumi rist, mis tundub öösiti nagu Skopje kohal õhus rippuvat. Ronisime selleni 2,5 tundi, et Kribu Türgist toodud arbuusi veini juua ja Siimu sünnipäeva tähistada.

Viini LCP Niki

Hinges on aardeid

Ohridi järv

Konverents on läbi. Istun üksinda ühe Euroopa vanima ja sügavama järve, Ohridi kaldal, mille põhjas peidab end iidne linn ja kust hiljuti leiti Aleksander Suure kilp. Kajakad lendavad järve kohal, ümbritsevad mäed tunduvad vihmapilvede tõttu sinised ja häguste piirjoontega, õhk on niiske ja puhas.

Selles hetkes on väge. Asjad, mis minus seitsme päeva jooksul muutusid, ideed, mis esile kerkisid, küsimused, millele ma veel vastust ei tea, inimesed, kes mind inspireerisid on koondunud ühte selgesse ja sygavasse tundesse, mis talletub mu mällu pildina Ohridi tumedast veest ja pilvisest taevast, mis mägesid matta püüab.

Istudes Praha lennujaamas ja kuulates Vertical Horizoni "Underwaterit", mis ka Ohridi ääres mu kõrvus kõlas, satun sellesse hetke tagasi. Mu kurbus ja rõõm on peaaegu eristamatud, sulandudes üheks tundeks, mis igapäeva ja sisemaailma teravalt kaheks lõikab. Olen teisest reaalsusest, kui need möödaruttavad inimesed ja minu reaalsus pole grammigi vähem reaalne, kui see, mida saab käega katsuda. See on huvitav segu lugudest, mida olen korjanud ja kogenud ning lugudest, mille juhtumise potentsiaal on otseses seoses nii möödaruttavate inimeste kui kõige muuga, mis on parajasti käeulatuses.

Hetk Ohridi järve ääres ja sada lugu, mis selles peidus oli, jääb minusse alles ja aitab luua tulevasi hetki. Tajun nii teravalt hetke seotust mineviku ja tulevikuga, et ajal polegi tähendust, on ainult kulgemine. Põnev, etteaimamatu ja seikluslik.

Kaon tehismaailma

Buss väljub täna öösel kell 3. Kell 5:30 olen lennujaamas. Ja sealt edasi millalgi õhtuks Skopjes, Makedoonias. Selline imelik päev on homme, mul on raske sellest aru saada, kui siin arvuti taga nii tavapäraselt tööd teen.

Konverentsid on maailmad, mida tegelikult ei eksisteeri. Tehismaailmad, loodud ainult selleks piiratud ajaperioodiks ja on garanteeritud kordumatusega. Hulk inimesi erinevatest riikidest elavad koos ühel väikesel territooriumil ja tegelevad asjadega, millel ei ole mingit praktilist väärtust. Suhtlevad, arutlevad, diskuteerivad, jagavad kogemusi, õpivad, pidutsevad. Nad on konverentsi lõpuks ära kulutanud ka kõige salajasemad energiaressursid, sest nad tahavad kõike hästi teha, välja arvatud magamist. Selles maailmas on kultuur, mida samuti päriselt ei eksisteeri, vähemalt mitte üheski riigis. Ja reeglid ja kombed, mida ei saa sealt maailmast päris edukalt välja viia. Konverents jääb mõneti maailmaks iseendas, igaüks viib selle pärast jupikaupa laiali, aga sellisel kujul kokku teda enam panna ei saagi.

Sellisesse maailma ma varsti lähengi. Tegelikult pole vahetki, kas Makedoonias või Lätis. Seekord veedan küll kolm päeva ainult Skopjet avastades, nii et mul on hea meel, et olen niivõrd põnevas riigis, aga kahtlustan, et tegelikult avastan sellest kirjeldatud tehismaailmast rohkem "vaatamisväärsusi" ja eredaid hetki, kui Makedooniast endast. Imelik, et need inimesed, kellest ma ülejärgmisel esmaspäeval suure soojuse ja silmadesäraga räägin, on praegusel hetkel täitsa olemas ja teevad samuti oma igapäevaseid asju.

Kui tagasi tulen, siis riputan üles ka mõned fotod, jah.

Elu väljaspool hetke

Mul on hea meel teatada kõigile mu ajaveebilugejatele, kes on viimasel ajal end minu läheduses positiivsuse propaganda ohvritena tundnud, et tasakaal on olemas – ka minu elus on ajad, mida tagantjärele nimetatakse õpetlikeks, hetkel oleks aga kergem öelda, et lood on halvad. Ma magan viimasel ajal kuritegelikult vähe, tegin unetusest autoõnnetuse, mille kulusid ma veel ei taha teada, ma ei saanud konverentsi jaoks toetust ja seisan seega ühe eelarveaugu (või olgem ausad – kuristiku) serval, mu kuhjunud koolitööde rohkus on rabav (eriti mu vanematele, kui nad sellest muidugi teaksid:).

Pärast autoõnnetust tundsin kummalist tunnet – sattusin korraga reaalsesse maailma, tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kadusid mitmed tasandid ja ma olin korraga lihtne, väike, füüsiline inimene. Kõik oli korraga nii pisike ja kombatav – auto, selle kahjustused, telefon, millega asju ajada, inimesed, kellele sõbralikult ja süüdlaslikult naeratada, tänav, killud. Elu mõte oli autoõnnetus, ma ei vabanenud sellest terve õhtu.

Homme on kontrolltöö ja täna on kodutöö. Kui ma neid ära ei tee, siis ma ei saa kursust läbida. Punkt. See on reaalsus. On arvuti, juhend, fail, seljavalu, kollane valgus, pimedus akna taga. Ausalt öeldes ei ole selles hetkes mitte midagi ülendavat, selles puudub perspektiiv ja sügavus. See on ühetasandiline. Mu elu mõte on kodutöö.

Mida siis teha olukorras, kus igapäev on korraga nii põletav, et varjutab kogu maailma väljaspool seda? Mina igatahes ei taha olla stuck in a moment, nagu laulis U2, kuigi vähe teistel põhjustel. Ma ei taha istuda üksinda oma momendis, hoida oma probleeme suurendusklaasi all, omamata kõiki oma tulevikuvisioone, mälupilte, inspiratsioonimomente, üllatuslikke avastusi ja muid põnevaid asju, mis mu aju on talletanud, käeulatuses. Ma ei taha väga põhjalikult tundma õppida REAALSUST selles tähenduses, millena teda tunnevad paljud lootuse kaotanud inimesed, kes on välja mõelnud või negatiivselt tähenduslikustanud terminid nagu “elukauge”, “idealist” ja “unistaja”.

Minu tahtmisest saabki kõik alguse. Ma ei taha jääda probleemidesse kinni. Tahan nendest õppida. Oma vaimse tervise huvides luban endale ühe õhtu halinat ja mõnusat kurja saatuse kurtmist (ja võibolla isegi paar fraasi teisest päevast, seda seetõttu, et olen alles algaja), seejärel aga võtan vastutuse oma elu eest. No olgem ausad – mul ei ole enam erilist tahtmist unise peaga rooli istuda ja võibolla surma saada. Samuti ei taha ma tähtaegu üle lasta ja tunnen suurt vajadust õppida efektiivsem olemist.

Need on aga üsna praktilised õppetunnid. Kõige tähtsamaks pean hoopis võimalust töötada oma vaimu kallal. Ma olen sunnitud pingutama, et õnnelik olla, head asjad ei jookse mulle mugavalt sülle. Pean keskenduma, fookuse paika panema, välja ronima oma mugavustsoonist, pean süvenema oma frustratsiooni tagamaadesse ja üles leidma sisemised blokid, mis seisavad mu rahulolul ees.

See on huvitav.

Ma ei taha probleemivaba elu. Ma ei karda probleeme. Olen valmis oma masenduseks, sest sellele järgnev selgus on sedaväärt. Perspektiivis vaadatuna ei ole mu praeguseid muresid olemas, aga õppetunnid jäävad kusagile kogemustekapitali alles.

Seega olen tagasi hetkest väljas, veel küll pisut räsitud reaalsuse hoobist ja endiselt hädas oma kodutööga, aga ikkagi – hetkest väljas. Naudin hetke koos kogu niidistikuga, mis teda eilse ja homsega seob. Multireaalne mõtlemine.

Lõpetuseks lisan ühe hea lingi, mis minul aitas oma probleeme uues valguses vaadata:
Power Over Problems - Robin Sharma

Sada põhjust rahul olla

Vaatasin täna imestusega, et mu viimane sissekanne on pärit nii ammusest ajast, et väljaprinditult muudaks ta ilmselt paberi automaatselt pisut kollakaks. Võiks arvata, et midagi erutavat ja meelikõitvat pole toimunud, nii et püüan oma vaikimisega oma tühja elu lihtsalt salapärasemaks muuta. Tühjagi! Tegelikult on mul tunne, et vaatan omaenda elu kulgemist suu ammuli pealt ja muudkui mõtlen – sinder, kui põnev! Vahetevahel kahtlustan, et mu mõtlemises on lihtsalt üks kiiks sees, mistõttu täiesti tavalised asjad näivad kuidagi eriti ainulaadsed. Sõidan autoga ning vaatan vastutulevate juhtide nägusid ja elu ongi värviline. Joon ohtra piima ja suhkruga kohvi ja tunnen, nagu avastaksin elus esimest korda, kui jumalikult see maitseb. Panen vihmasaju ja Jamie Cullumi “Singing in the rain” enda jaoks sünkroonis mängima ja elusolemise rõõm on korraga kollasem kui mu vihmavari.

Need on aga juhuslikud naudingud, mille loomiseks pole tegelikult midagi muud vaja, kui hetke märkamist. Lisaks sellele täidab mu päevi ka tegelikult üsna kordumatute sündmuste tulv, mistõttu on nende mõtestamiseks üsna raske aega leida. Mul pole plaaniski kedagi tüüdata loeteluga nendest sündmustest või hoidku selle eest – detailse seletusega, sest vaevalt kedagi minu ajakavasse piilumine rõõmust hüppama paneb. Lühidalt kokkuvõetuna pean aga tõdema, et ma ei vahetaks praegust hetke mitte ühegi teise vastu, seda olenemata sellest, et mu eelarve on nii miinuses, et ma ei julge seda välja arvutada ja et ma ei ole päris kindel, kas juba pärast kaht koolinädalat ma kõigi koolitöödega päris järje peal olen. Võib ju tunduda tobe olla ühe tudengiorganisatsiooni kohaliku rakukese president, selle eest mitte palka saada, teha kompromisse oma koolitulemuste arvelt, vähendada magamisele kuluvat päevaosa miinimumilähedale ja planeerida oma aega nii hoolega, et söömine näib vahel asi, mille arvelt saab aega juurde varastada teha ning ometi!

Ometi olla selle üle läbinisti rõõmus, täis ideid ja sagedast vaimustust selle üle, et mul selline võimalus on. Arvan, et mu praegune amet on tõeline privileeg, saan iga päev kogemusi, millest paljud noored ainult unistavad (või ei oska ka mitte unistada). Ma ei räägi ainult erinevate juhtimisküsimustega tegelemisest ja konverentsidel käimisest, vaid ka kogemustest, mida saan tänu andekatele inimestele mu ümber. AIESECi loodud keskkond on täis inimesi, kes inspireerivad mind oma tööga, vestlustega, e-mailide, ajaveebide ja palju muuga. Inimesed siit või teiselt poolt maakera – nende tundma õppimine on olnud minu jaoks üks õpetlikumaid asju, mida AIESECist olen saanud.

Lisaks sellele roosamannale olen pidevalt silmitsi oma kõhkluste ja hirmudega, aga kujuta ette – mul ei ole muud valikut, kui nendega toime tulla! On suurepärane, kui sa ei saa kusagile plehku panna ja nii õpid toime tulema sellega, mis paljusid jääbki kohutama.

Lõpetuseks üks lõik mu pooleteise aasta tagusest (sama hästi võiksin öelda kümne aasta tagusest, nii kaugel tundub see aeg) motivatsioonikirjast, mille kirjutasin tollasele AIESEC Tartu juhatusele, et taodelda endale täisliikmestaatust. Mõned asjad ikka ei muutu:)

AIESECis näen nii palju erinevaid võimalusi, ma ei kujuta ette teist nii hästi organiseeritud ja mitmekesiste valikutega organisatsiooni. Alguses AIESECi astudes võtsin kohe, nagu mul kombeks, asja tõsiselt ja olin veendunud, et tegemist on hea valikuga, kuid ausalt öeldes ei kujutanud ma ette, millist mõju see mu elule ja isiksusele tegelikult omama hakkab. AIESEC on mu teine maailm, see, millest mitte-AIESECi sõbrad alati aru ei saa ja kipuvad sellesse suhtuma kui väheke peast põrunute sekti (või lihtsalt oma arust tähtsate aktivistide rabelemisklubisse), kuid mõistan neid – nad lihtsalt ei tea, millest räägivad.

Näed siis - I’ve got much love to give (see lugu lihtsalt hakkas järsku kõrvaklappidest kõlama, ülejäänud loogika võib ise juurde mõelda, minul sai fantaasia otsa). Kardan küll, et enamik mitte-aieseccareid, kes seda sissekannet loevad, lasevad edaspidi silmad kõõrdi nii pea, kui nende silmapiirile ilmun, sest no vaadakem asja objektiivselt – selline emotsionaalne vaimustus on pisut pelutav. Nojah, mis ma oskan öelda? Ilmselt olen lihtsalt liiga palju õhtuid oma meeskonnaga veetnud (alates pühapäevast oleme iga päev täis või osalise koosseisuga kohtunud, töötanud, pidutsenud ja isegi tantsukava õppinud) ja lihtsalt toredaid inimesi näinud (nagu täna algava konverentsi korraldusmeeskonda pärast 22-t kontoris töötamas) – ja seetõttu olen tõesti täiesti lootusetult subjektiivne isegi omaenda vaimustuse suhtes. Homme ärkan meeletu peavaluga, sest saan täna magama alles kell 2:30, ja siis kirun oma elu ja tegemata töid. Võibolla, aga kogemus seda ei kinnita.