Väljakutsed, mille parema meelega vahele jätaks

Eile õhtul lugesin Marule muinasjuttu. Ausalt öeldes on lihtsalt suurepärane teha päevas väikeseid pause ja tegeleda selliste imelike asjadega nagu muinasjutu lugemine. Marule lapsepõlve loomine, mis oleks täis seiklusi, lugusid ja põnevust on minu enda jaoks sama naudingutpakkuv kui talle. Kui tuli oli juba kustutatud, hakkas Maru rääkima, kuidas ta ei taha lasteaeda minna, sest kasvataja lööb teda.

Istusin siis seal pimedas toas ja kuulasin, kuidas üks väike kolmeaastane räägib mulle, kuidas kasvataja on teda näo pihta löönud ja tutistanud. Räägib sellisel rahulikul häälel, nagu see oleks üks elu paratamatustest. Ja mina kuulan, samuti rahulikul ilmel, endal võimetus, kurbus ja viha üle pea kasvamas. Needsamad kasvatajad käivad mulle päris sageli rääkimas, kuidas Maru on paha poiss ja üle rühma tuntud kratt. Seda juttu kuulates on alati kusagil hingesopis liigutanud tunne, et äkki saab Maru juba siit lasteaiast paha poisi sildi külge, millest tal hiljem tuleb suurte raskustega vabaneda. Nüüd kuuldes kasvatajate käitumisest tundub surve, millega Maru peab toime tulema, mulle endalegi painajalik. Ma ei kujuta ette, et keegi mind päevast päeva pahaks poisiks nimetaks ja aeg-ajalt kannatust kaotades lööks ning ma sealjuures suudaksin oma positiivse ellusuhtumise säilitada.

Tegelikult on see olukord kordades raskem, kui enamik väljakutseid, mis seotud minu täiskasvanueluga. Selles puudub loogika ja ma ei saa seda mõjutada lihtsalt oma tegudega. See, mis lasteaias päeva jooksul toimub, on peaaegu minu kontrolli alt väljas. Kodus olen mina see, kes oma väärtushinnangute ja kasvatusmeetoditega Marust inimest kujundab. Kuulan oma kõhutunnet ja kõik on korras. Nüüd aga on minu jaoks olulises osas elus mingi viga, mille lahendus tundub isegi minule keeruline. Ma ei tea, kuidas oleks kõige parem aidata inimest, kelle heaolu hetkel otseselt minust sõltub. Rääkida ilma suuremaid pingeid tekitamata ja lahendusi leides? Proovin. Vaatamata pettumusele ja vihale.