Buss väljub täna öösel kell 3. Kell 5:30 olen lennujaamas. Ja sealt edasi millalgi õhtuks Skopjes, Makedoonias. Selline imelik päev on homme, mul on raske sellest aru saada, kui siin arvuti taga nii tavapäraselt tööd teen.
Konverentsid on maailmad, mida tegelikult ei eksisteeri. Tehismaailmad, loodud ainult selleks piiratud ajaperioodiks ja on garanteeritud kordumatusega. Hulk inimesi erinevatest riikidest elavad koos ühel väikesel territooriumil ja tegelevad asjadega, millel ei ole mingit praktilist väärtust. Suhtlevad, arutlevad, diskuteerivad, jagavad kogemusi, õpivad, pidutsevad. Nad on konverentsi lõpuks ära kulutanud ka kõige salajasemad energiaressursid, sest nad tahavad kõike hästi teha, välja arvatud magamist. Selles maailmas on kultuur, mida samuti päriselt ei eksisteeri, vähemalt mitte üheski riigis. Ja reeglid ja kombed, mida ei saa sealt maailmast päris edukalt välja viia. Konverents jääb mõneti maailmaks iseendas, igaüks viib selle pärast jupikaupa laiali, aga sellisel kujul kokku teda enam panna ei saagi.
Sellisesse maailma ma varsti lähengi. Tegelikult pole vahetki, kas Makedoonias või Lätis. Seekord veedan küll kolm päeva ainult Skopjet avastades, nii et mul on hea meel, et olen niivõrd põnevas riigis, aga kahtlustan, et tegelikult avastan sellest kirjeldatud tehismaailmast rohkem "vaatamisväärsusi" ja eredaid hetki, kui Makedooniast endast. Imelik, et need inimesed, kellest ma ülejärgmisel esmaspäeval suure soojuse ja silmadesäraga räägin, on praegusel hetkel täitsa olemas ja teevad samuti oma igapäevaseid asju.
Kui tagasi tulen, siis riputan üles ka mõned fotod, jah.
Konverentsid on maailmad, mida tegelikult ei eksisteeri. Tehismaailmad, loodud ainult selleks piiratud ajaperioodiks ja on garanteeritud kordumatusega. Hulk inimesi erinevatest riikidest elavad koos ühel väikesel territooriumil ja tegelevad asjadega, millel ei ole mingit praktilist väärtust. Suhtlevad, arutlevad, diskuteerivad, jagavad kogemusi, õpivad, pidutsevad. Nad on konverentsi lõpuks ära kulutanud ka kõige salajasemad energiaressursid, sest nad tahavad kõike hästi teha, välja arvatud magamist. Selles maailmas on kultuur, mida samuti päriselt ei eksisteeri, vähemalt mitte üheski riigis. Ja reeglid ja kombed, mida ei saa sealt maailmast päris edukalt välja viia. Konverents jääb mõneti maailmaks iseendas, igaüks viib selle pärast jupikaupa laiali, aga sellisel kujul kokku teda enam panna ei saagi.
Sellisesse maailma ma varsti lähengi. Tegelikult pole vahetki, kas Makedoonias või Lätis. Seekord veedan küll kolm päeva ainult Skopjet avastades, nii et mul on hea meel, et olen niivõrd põnevas riigis, aga kahtlustan, et tegelikult avastan sellest kirjeldatud tehismaailmast rohkem "vaatamisväärsusi" ja eredaid hetki, kui Makedooniast endast. Imelik, et need inimesed, kellest ma ülejärgmisel esmaspäeval suure soojuse ja silmadesäraga räägin, on praegusel hetkel täitsa olemas ja teevad samuti oma igapäevaseid asju.
Kui tagasi tulen, siis riputan üles ka mõned fotod, jah.
No comments:
Post a Comment