Inimesed kõidavad mind

Taas on öö. Kell on peaaegu neli hommikul. On juba nii tavaline töötada öösiti ja samas põgeneda selle töö eest kaugemale, mitte raatsides magada, kuid mitte ka tehes seda, mida peaksin. Liigun ühelt internetileheküljelt teisele, leides sealt erinevaid inimesi ja olles haaratud nende eludest ja lugudest. Ja tundes mingit kummalist igatsust inimeste järele, tahtes neid veelgi enam tunda. Nende sõnad tulevad nii tuttavad ette, sarnane iha maailmas midagi muuta, sarnased küsimused tuleviku kohta. Nad tunduvad nii omad, kuigi ma neid ei tunne. Ja see täidab mind igatsusega, tahaks neile kuidagi midagi head teha.

Lugesin PAI (President of AIESEC International) blogi http://dey.myaiesec.net//, see oli nagu oleks avar sisemaailm püüdnud läbi sõnade teed välja leida. Ainult aimdus sellest. Füüsiline maailm oleks nagu liiga kitsas, tõlgendused ja seosed inimese peas on palju avaramad.

Ma ei peagi inimest tundma, et teda armastada. Lihtsalt inimeseks olemise eest.

Rääkisin mõni tund tagasi oma sõbraga Kolumbiast, kes juhib samuti lokaalkomiteed (LCd) ja mõlgutab mõtteid tuleviku teemal. Ma loen tema mõtteid ja lihtsalt naeratan – ma ei ole üksi! Loodud side tekitab sooja ja kindla tunde, kuigi ma ei tea, kas me temaga enam üldse kohtumegi (saime tuttavaks Poolas AIESECi International Congressil).

but I am telling you...it's sad sometimes not to have 100 years more to be able to do all things you want to do in life

when you are running for example your LC...

you know all the things you have to do..

but the list grows and grows everyday..

1:55 so you have to prioritise..

cause...otherwise...you will go crazy..

and also..

1:56 you wont get anything at the end

that's the same now..

many opportunities..

many things I want to do..

but just gotta choose coouple of them

Täna õhtul oli meil AIESEC Tartu juhatusega tagasisideõhtu. Kuulsin, et nad on mures mu liigsuure pühendumuse pärast AIESECile ja kardavad, et äkki koorman end üle. Ausalt öeldes ei oska ma selles osas mitte midagi muuta ega tahagi. Ma naudin, iga päeva, iga väljakutset ja probleemi. Loomulikult töötan tasakaalu leidmise kallal, et end mitte läbi põletada, aga eks sedagi teen seetõttu, et mu põnev elu mind selleks sunnib. Elades tuimalt ja ilma kohustuste ja sisemise põlemiseta, ei oleks mul iial vajadust leida tasakaalu.

Mille suhtes ma siis kirglik olen? AIESECi kui sellist ei olegi ju olemas. OK, on teatud struktuur, õppevahendid, traditsioonid jms, aga see ei ole AIESEC. AIESEC on idee, mis inimesi ühendab. Arendada ennast ja teisi. Muuta maailmas midagi. Mitte sallida ebaõiglust ja laiskust. Mitte olla vait, kui tuleb rääkida. Muuta oma elu seikluseks. Armastada arengut ja inimesi. See ongi see jagatud kirg, mis seob mind ja Lucast Kolumbiast ja tundmatuid inimesi, kelle blogisid ma loen ja imestan, miks nad nii omad tunduvad olevat. AIESEC on idee, mis elab inimestes. Ja nii olen jätkuvalt inspireeritud nii ideest kui inimestest, kes seda kannavad. Ja inimeste aitamisest, kes otsivad.

Olen juba mitmel korral mõelnud ka seda, et kuidas oleks võimalik tekitada positiivseid tundeid inimestele, kes on “Lucas Kolumbiast” juba siin Eestis (ehk siis inimene, kelle püüdluste ja põhimõtetega ühendatust tunnen). Ma ei jõua ju kõigiga lähedane sõber olla, aga hoolin mitmetest inimestest sellegipoolest. Niimoodi salaja, lihtsalt soovides head. Või äkki see käibki nii vaikselt, ilma suurte sõnade ja vahuveinita – soovides head teed head?

Võiksin seda öist heietust lõputult jätkata. Vaatamata sellele, et Viljo hiljuti vihjas, et liigne positiivsus tundub võlts. No Viljo, sinder, ma ei saa sinna midagi parata, aga need on mu siirad mõtted. Ma ei suudaks ka hea tahtmise hetkel midagi negatiivset öelda (või siis loe eelmist postitust). Nojah, ja homme hommikul, kui ma endale jällegi suure tassitäie hästilõhnavat kohvi teen, mille aroomi ja maitset ma lihtsalt seetõttu nautida ei suuda, et olen liiga räbal, aga töö tahab tegemist. Aga homme hommikul ma ei kirjuta, sest räbal olemine on sügavalt mu isiklik mure, mida ma õnneks homme hommikul ka täiesti privaatselt lahendada saan.