Ajakirjanikutööl on siiski omad plussid

Olen juba ennegi öelnud, et minu jaoks teevad elu põnevaks inimesed, kes ei karda iseendaks jääda ja kes oma olemusega minu jaoks uusi maailmu avavad. Ometi olen alati pisut rabatud, kui mõne silmatorkavalt erilise maailmaga kokku põrkan, sest kuigi ammutan pidevalt uusi ideid kõikidelt inimestelt, kellega kokku puutun, jäävad need õppetunnid enamasti minu poolt selgelt tunnetatava maailma sisse. Niisiis on äärmiselt tore olla rabatud, kui avastad taaskord, kui erinevaid ja isikupäraseid inimesi olemas on.

Aga minu tänase loo ajendist lähemalt. Nimelt hakkasin taas ajakirjanikuks, põhilise kaalutlusega raha teenida. Tegelikult oli see ainus kaalutlus, sest huvipakkuvaid tegevusi mu ümber on üleliia palju nagunii ja oma karjääri osas mul tõsiseid ajakirjanduslikke ambitsioone ei ole.

Niisiis edastan kord kuus uuele, detsembris ilmuva hakkavale Saare lehele intervjuu mõne mandril elava saarlasega. Oma esimesi kalu püüdma minnes sattusin aga kohe sedavõrd värvika kuju otsa, kes mulle meelde tuletas, mis ajakirjanikutöös tegelikult veelgi kõitvam on. Jah, raha on tore, raha on vaja, aga võimalus rääkida inimestega täiesti erinevatest maailmadest mõneti hindamatu. Ajakirjanikuna on mul privileeg nautida intervjueeritava täit tähelepanu, ta ei räägi ju ainult minuga, vaid tuhandete lugejatega mu selja taga, seega pääsen inimesele lähemale, kui seda tavaelus iial saaksin.

Alljärgnev tekst on ühe Tartu Ülikooli tunnustatud õppejõu vastus minu intervjuusoovile. Nii üllatav, et sundis mind mitte üksnes hulk aega omaette naerma, vaid ka ajaveebisissekanet tegema, vaatamata kõhklusele isikliku kirjavahetuse avalikustamise eetilisuse osas (jätan seega nimed nimetamata, vihjeks nii palju, et plaanin detsembris kolme erinevat õpejõudu intevjueerida). Ma pean tunnistama, et ma ei jõua selle õppejõuga kohtumist ära oodata. Kasvõi tasuta.

Iseendaksjäämine on inspireeriv.

> Rõõm oli lugeda, et Teie saarlase identiteet ei ole mandril elatud
> aastatega kusagile kadunud

Too-oh, armas laps, kust söukest asja lugeda oli?

> Kui olete nõus oma elust saarlastele pajatama, siis saatke vastuses
> ka sobiv intervjuuaeg.

Äinoh, juu ikka peab aega leidma. Iseasi, kas mool midagid iseäralikku rääkida oo.
Nädalavahetusi äi p'tea paergust lubada, tihtipeale maa söida siis Tartust ää. Aga maa istu sii töö juurdes änamasti iga öhta kellu
kaheksani väl'a, äkist saab söukse öhtuse aa kogu leppida? Alates kasvöi
oome öhtast.

Huvitavaid lugusid minevikust: palju pahandust tekitanud foto minu ajakirjanikutöö algusaegadest. Noore pere kodu, mille katus oli kilega lapitud ja tapeet hallitusseente tõttu seintelt maha koorunud. Vett tuli tuua 2 km kauguselt ja bussi peale pääsemiseks tuli lapsevankriga logistada 6 km. Pahandus tekkis sellest, et maja omanik, kes perel seal elada lubas, oli solvunud, et tema omandit ilma küsimata lehes näidati. Võttis mitu telefonikõnet ja südamlikku vestlust, et konnatiigis vesi jälle tasaseks saada. Pere sai artikli peale aga uue kodu, kus nad, kui ära ei ole surnud, kuni tänaseni tasuta elavad. Õnneliku lõpu huvilistele rahustuseks - ei ole ära surnud.