Ohridi järv
Konverents on läbi. Istun üksinda ühe Euroopa vanima ja sügavama järve, Ohridi kaldal, mille põhjas peidab end iidne linn ja kust hiljuti leiti Aleksander Suure kilp. Kajakad lendavad järve kohal, ümbritsevad mäed tunduvad vihmapilvede tõttu sinised ja häguste piirjoontega, õhk on niiske ja puhas.
Selles hetkes on väge. Asjad, mis minus seitsme päeva jooksul muutusid, ideed, mis esile kerkisid, küsimused, millele ma veel vastust ei tea, inimesed, kes mind inspireerisid on koondunud ühte selgesse ja sygavasse tundesse, mis talletub mu mällu pildina Ohridi tumedast veest ja pilvisest taevast, mis mägesid matta püüab.
Istudes Praha lennujaamas ja kuulates Vertical Horizoni "Underwaterit", mis ka Ohridi ääres mu kõrvus kõlas, satun sellesse hetke tagasi. Mu kurbus ja rõõm on peaaegu eristamatud, sulandudes üheks tundeks, mis igapäeva ja sisemaailma teravalt kaheks lõikab. Olen teisest reaalsusest, kui need möödaruttavad inimesed ja minu reaalsus pole grammigi vähem reaalne, kui see, mida saab käega katsuda. See on huvitav segu lugudest, mida olen korjanud ja kogenud ning lugudest, mille juhtumise potentsiaal on otseses seoses nii möödaruttavate inimeste kui kõige muuga, mis on parajasti käeulatuses.
Hetk Ohridi järve ääres ja sada lugu, mis selles peidus oli, jääb minusse alles ja aitab luua tulevasi hetki. Tajun nii teravalt hetke seotust mineviku ja tulevikuga, et ajal polegi tähendust, on ainult kulgemine. Põnev, etteaimamatu ja seikluslik.
Selles hetkes on väge. Asjad, mis minus seitsme päeva jooksul muutusid, ideed, mis esile kerkisid, küsimused, millele ma veel vastust ei tea, inimesed, kes mind inspireerisid on koondunud ühte selgesse ja sygavasse tundesse, mis talletub mu mällu pildina Ohridi tumedast veest ja pilvisest taevast, mis mägesid matta püüab.
Istudes Praha lennujaamas ja kuulates Vertical Horizoni "Underwaterit", mis ka Ohridi ääres mu kõrvus kõlas, satun sellesse hetke tagasi. Mu kurbus ja rõõm on peaaegu eristamatud, sulandudes üheks tundeks, mis igapäeva ja sisemaailma teravalt kaheks lõikab. Olen teisest reaalsusest, kui need möödaruttavad inimesed ja minu reaalsus pole grammigi vähem reaalne, kui see, mida saab käega katsuda. See on huvitav segu lugudest, mida olen korjanud ja kogenud ning lugudest, mille juhtumise potentsiaal on otseses seoses nii möödaruttavate inimeste kui kõige muuga, mis on parajasti käeulatuses.
Hetk Ohridi järve ääres ja sada lugu, mis selles peidus oli, jääb minusse alles ja aitab luua tulevasi hetki. Tajun nii teravalt hetke seotust mineviku ja tulevikuga, et ajal polegi tähendust, on ainult kulgemine. Põnev, etteaimamatu ja seikluslik.
No comments:
Post a Comment