Kuidas ma kooliga otsustasin ühele poole saada

Mul on arvutis minu õppeplaan, kus moodulite kaupa kirjas tehtud ja tegemata ained. Tean täpselt, kui palju on mul veel jäänud ajakirjanduse või riigiteaduste aineid, mitu vabaainet olen võtnud ja kuidas on seis valikainetega. Semestri alguses värvin need ained, millele end registreerinud olen, oranžiks ja kui ükskord hinne väljas on pandud, tõstan selle aine suurima rahuldusega "Tegemata" nimekirjast "Tehtud" nimekirja.

Praegu on värvimata veel 15 AP-d ja kaks bakatööd, mis tähendab, et pean sel semestril ekstratubli olema, sest oranžina särab vastu 22 AP-d. Pole eriti palju? Nojah, seda minagi alguses mõtlesin. Igaks juhuks tekitasin kohe oma õppeplaani korrastamise järel uue nimekirja, kuhu panin ritta kõik kodutööd, mis mind ees ootavad. Sain täpselt 18 kodutööd, lisaks reporteritöö kursuse igareedesed tööpäevad, mille lõpuks peab valmima samuti üks töö, 5 eksamit ja hunnik kohustuslikke seminare. Jah, ajakirjandust õppides end kirjutamise koha pealt juba tagasi hoidma ei pea, kirjutad, retsenseerid ja grupitöötad end täpiliseks.

Igatahes panin seejärel kirja oma prioriteedid selleks poolaastaks ning tegevused, mida nende prioriteetide all ette näen. Prioriteedid said seekord täitsa lihtsad (need ei ole tähtsuse järjekorras): 1) kool, töö 2) AIESEC 3) perekond, sõbrad 4) sport. Iga tegevuse alla tekkis hopsti! mingi nimekiri lubadustest, mis endale nendes valdkondades annan. Pean tunnistama, et ma isegi ei püüdnud ennustada, kui palju aega kõigi lubaduste pidamine ja tegevuste elluviimine reaalselt võtma hakkab, sest sellisel juhul oleks mu ajaplaneerimise üritus muutunud julgusevõtmise ürituseks. Kui mind innustab aga sügav veendumus, et no nagunii saan hakkama, siis tundub mõnedel mustadel hetkedel saabuv stress ka kuidagi ajutisem ja kiireltmööduvam nähtus. Nii et siis konkreetsemalt planeerin juba oma nädalaid ja kõik on kontrolli all, praeguse kiirelt ja spontaanselt koostatud plaani mõte oli pigem mu aju tagumisele poolele nõrk teadmine tekitada, mis seisus asjad on (teadvustamata teadmine on ka teadmine).

Edasi minnes püüdsin siiski järgmisel poolaastal saabuvat lööki võimalikult pehmendada, sest olgem ausad - kõige sellega, millega peaksin, pole võimalik 100% hästi toime tulla, midagi peab kannatama. Seetõttu genereeris mu kaval aju "kooli ja töö" alla kiirelt sellise lause: "Kodutööd – teha kiiresti ja suvaliselt ja ennetavalt ära." Poleks ilmaski arvanud, et ma sellise jumalavallatu avaldusega olen võimeline lagedale tulema! Ma küll kahtlustan, et mu põhjalik loomus veel hakkab selle suvalise ärategemisega vatti nägema, sest pigem kaldun üldse mitte tegema, kui halvasti tegema, aga mu soov kooliga ühele poole saada on suur, nii et vähemalt üritan.

Soovin üle kõige oma kõrgharidust juba kenasti kompaktselt diplomi kujul kätte saada, seega on mul peas raudpoltkindel plaan kõik oma koolikursused sel aastal seljatada. Bakatöid saab teha ükskõik millises maailma nurgas, need ei seo mind geograafiliselt ühte punkti pooltki nii palju, kui kohustuslikud kursused. "Kiiresti ja suvaliselt" kõlab ometigi üsna halvasti, mõni tööandja saaks seepeale kreepsu (ega ma sellist tööandjat endale tahakski). Mulle tundub aga täiesti siiralt, et minu edu saladus peitub milleski muus, kui heades hinnetes või nendest mõnedest kursustest saadavates uutes teadmistes. Kiiresti ja suvaliselt ei tähenda, et oleksin loll ja laisk, vaid seda, et mu aeg kulub juba ammu mujale, kust see aga näikse suuremat tulu tootvat, kui õppejõule kirjatükke sepistades.

Oli äärmiselt tore korraks keskenduda oma ähmasele kartusele, et vaatamata suurele soovile ei jõua ma koolikursustega sellel aastal ühele poole. Soovitan kõigil, keda vaevab ükskõik milline hägune hirm, sellele hirmule otse silma vaadata. Too ta päevavalgele ja pane must valgel kirja, pärast seda läheb juba kergemaks. Kui on selge, mida sa kardad, siis oskad midagi ka ette võtta ja vajadusel ennetavaid samme astuda. Ajaplaneerimiseks iseenesest pole aga vajagi suuri eelteadmisi, usun, et igaüks suudab mingi oma meetodi välja mõelda. Nojah, kui ma nüüd kõiki kursuseid "kiiresti, suvaliselt ja ennetavalt" või mingil muul moel ära ei tee, siis leian endalegi uue meetodi:)

Aga siit mõned mu lemmikread Coldplaylt, mis on mõnede hetkede taustaks asendamatud. Tänaste tühiste murede jaoks on nad küll liigagi lohutavad, aga aitavad siis, kui asi ka endale halb tundub:

When I counted up my demons
Saw there was one for every day
With the good ones on my shoulders
I drove the other ones away

Ümber palava pudru

Olen terve päeva mõttes kirjutanud, et oma segamini mõtteid mingisse loogilisse ritta sorteerida, ja nüüdseks olen ennast ilmselt juba piisavalt sirgeks sorteerinud, et ma ei tunnegi enam suurt vajadust midagi kirja panna. Seega ei räägi ma asjadest konkreetselt, vaid sellest, millele need konkreetsed asjad mind mõtlema panid.

Mulle tundub, et mu suur nälg õppetundide järele oleks nagu kellelegi, kes inimestele õppetunde jagab, kohale jõudnud ja õppetunnid muudkui tulevad robinal minu juurde, ole ainult tugev ja võta vastu. Hetkeks tundub, et enam ei jaksa ja tahaks lihtsalt väikeseks rumalaks inimeseks manduda, kes teisi kirub ja süüdistab ning oma tühise elu juhtumisi täiesti oma isikliku kontrolli alt väljasolevaks peab. Siis ma ropendan valjusti mõnda aega, nii et vanainimesed, kui nad vaid kuuleksid, kergitaksid taunivalt kulmu, ja ropendan veel natuke, et hingel kergem hakkaks. Ja seejärel hingan sügavalt sisse ja hakkan jälle olukorrast õppima, kuni olen sellises faasis, et kõik, mis enne tundus raske, on korraga lausa imeliselt kerge.

Tänasel päeval pidin päris mitu korda sügavalt sisse hingama, et asju uues valguses näha. Seetõttu olen pisut väsinud ja ausalt öeldes ei tahaks ühtki õppetundi ligilähedalegi, vähemalt mitte järgmise 8 tunni jooksul, millest enamiku kavatsen magades veeta. Kui õhtul veel avastasin, et Maru oli mu savikujul, mida 1,5 tundi meisterdasin, lihtsalt käed otsast tirinud, siis oli tunne, nagu oleks ta mu enda käed ära närinud. Faking õppetunnid, tahaks vahel öelda, aga mulle tundub, et niipea, kui halamise nõiaringi astuda, kaob elu mõte käest ja igasuguse õnnelikkuse tagaajamine muutub kohutavalt keeruliseks.

Ma ei saa olla õnnelik, kui mind iga tühine või suurem elumure rööpast välja lööb. Kellegi kriitika või negatiivne suhtumine, kaotus, ebaõnnestumine, armukadedus, õnnetus, motivatsioonipuudus jne jne. Mu õrn ja tundlik ego pistab küll kiljuma iga kord, kui miski teda kasvõi nurgast riivab, aga kord korralt üha vaiksemalt ja vaiksemalt. Muidugi on raske, kui mõistad, et sa ei olegi maailma kõige tähtsam inimene, hiljem aga hakkad nägema, et just see, et maailmas on nii palju kõige tähtsamaid inimesi, teebki maailma huvitavaks. Ja nii ütlen oma õrnale ja tundlikule egole lohutuseks, et mida väiksem sa oled, seda suuremaks sa tegelikult saad.

Arvan, et ei olegi raskemat asja, kui oma egoga toimetulemine. Kõik hädad on ju sellega servapidi seotud, igasugused sisemised kompleksid ja negatiivsed tunded, mida maailm tekitab. Mulle pakub ülimalt rahuldust, kui tunnen, et olen sisimas rahulik ja maailmaga harmoonias, kuigi olukorra loogilise jätkuna peaksin vihastama ja kellelegi käkki keerama. Kui olen seda suutnud, siis saan aru, et olen täiesti võitmatu, mitte miski ega mitte keegi ei saa mulle halba teha, sest on minu otsustada, kas selle halva vastu võtan või hoopis teisi teid pidi edasi liigun. Kahjuks ei ole ma oma igapäevaeluga nii nirvaanasse veel jõudnud, seetõttu pean praegu küllalt tihti leppima ka sellega, et mõtlen asjad hiljem selgeks ja annan vähemalt iseendale andeks, et ma nii paratamatult ebatäiuslik olen.

Aga tegelikult ei taha ma pikka mõistujuttu rääkida. Tuletan endale selliseid asju meelde ainult seetõttu, et täna oli keeruline päev ja õppisin palju. Iga päev õpin, faking õppetunnid, tahaks veelkord öelda! Kõige olulisemad asjad saavad ikka selgeks karmil moel, mitte läbi lillede ja linnulauluga. Ikka peab tundma ennast äärmiselt kehvasti, kohe nii kehvasti, et ei taha meenutadagi, ja alles pärast seda saad ennast hästi tunda. Kõige kummalisem on see, et selles kehvastitundmises on mingi magus maik küljes, kuidagi hea on, kui on halb, sest siis saab liikuda hea suunas. Hea on tunda oma puhtaid emotsioone liikumas, jälgida ennast kõrvalt, vaadata oma reaktsioone ja lubada kerkida kõigil mõtetel. Lihtsalt vaikselt lasta need endast läbi, mitte alla surudes või maha vaikides, korraks tunda ja siis hästi rahulikult kuulata oma sisemist häält, mis tavaliselt juhib õiges suunas (või vähemalt õigemas, kui esmane tundepurse).

Et siis veelkord – pole olemas kaotusi, on ainult õppetunnid. Kui need teinekord tunduvadki paganama rasked, siis seda enam on nendest õppida. Saan olla ainult õnnelik, et kogen oma elus asju, mis esmapilgul tunduvad painavalt keerulised, kuid selja taha jäädes on ennast lahti harutanud ja mulle nii mõndagi rääkinud. Ma kahtlustan, et selliste olukordade minu juurde jõudmine ei ole mitte juhuslik, vaid tõmbangi neid oma suure sooviga ligi, olgugi, et vahel sealjuures kirun ja nean. Pealegi pean tõele näkku vaadates tunnistama, et tänase postituse mustad toonid on tingitud üksnes mu mustast päevast, tegelikult ei pea õppimine alati mingi valulik protsess olema, teinekord saab asja juures ka muie suunurgast välja pigistatud. Erakordne see elu, seda ma ütlen!

Täna räägime raamatutest

Ma arvan, et ma näen arvuti kumas hetkel eriti kummituslik välja. Olen juba nii palju öid magamata, et mul on ammugi arvestus segamini ja tundub, et magamata olekus on midagi palju normaalsemat, kui nö. õigel ajal magamaminekus. Siiski tean, et näen väsinud välja ja seda vaatamata mu vaimule, mis hea meelega peksaks keha võitlusväljalt minema ja jätkaks oma põnevaid tegevusi ilma tüütult valutava kaela ja hiire hoidmisest krampi kiskuva parema käeta.

Siiski ei saa ma enne magama minna, kui pole jaganud üht sündmust, mis mulle hetkel oluline tundub. Ma küll arvasin, et mu blogist ei leia ühtki sissekannet, kus räägiksin sündmustest lihtsalt seetõttu, et nad juhtusid, andmata neile mingit omapoolset tõlgendust. Nüüd pean aga oma sõnu sööma, sest minuga juhtus nii imetore asi, et lihtsalt pean seda jagama. Nimelt leidsin ühe sellise raamatu, mis neelas mind nii tervenisti endasse, et elasin kaks päeva teises maailmas, ahmisin lehekülgi endasse sellise kiirusega, et see tundus raamatu autori suhtes, kes neid lehekülgi hoolega valitud sõnadega täitnud oli, lausa lugupidamatu.

Kogemata Säinase juurest leitud Dan Browni “Da Vinci kood” osutus siis selliseks raamatuks, mis minu ühe osaga väga hea klapi leidis. Siiani hoidsin sellest teosest kuidagi üleolevalt eemale, sest massivaimustus on asi, mis mind eriliselt peletab. Filmi polnud ma ka õnneks vaatamas käinud, sest olen veendunud, et raamat oli parem, aga lõppu teades ei saaks seda kunagi sellisel määral nautida.

Mul ei olegi selle kohta palju muud öelda, kui et kahepäevane retk koos selle raamatu sündmustega tekitas minus otsemaid soovi Pariisi ja Londonisse minna, samuti oli tore esimest korda elus tunda, kuidas mu üldine skeptilisus vandenõuteooriate suhtes korraks oma valvsuse minetas ja lubas endale salaühingute ja varjatud sümbolitest tulvil maailma sisseelamist.

Selline ajas tagasirändamine kulus mulle väga ära. Olen viimastel aastatel ilukirjandusest (kuigi “Da Vinci kood” seda kõige klassikalisemas tähenduses pole) päris võõrdunud ja veetnud enamuse oma ajast ajakirjanduskompendiumide ja juhtimisõpikute seltsis. Toredad raamatud needki, aga ei suuda kunagi luua väga reaalsena tunduvat uut maailma, mis täielikult erineb sellest, mida mina parajasti kogen. Seekord aga sain endale lubada luksust reisida aega, mil ainult ilukirjandust hindasingi, ühe ööga kolm raamatut läbi lugesin (siinkohal räägin Barbara Cartlandi hindamatutest teostest, mis ühe teismelise arulagedat romantikanälga üpris hästi toidavad) ja oma silmad ära rikkusin. “Da Vinci kood” meenutas mulle oma tempolt ja süžee keerdkäikudelt väga Robert Ludlumi “Bourne’i identiteeti”, mis on mu hilisteismelise aja mõnusamaid lugemiselamusi ja mulle samamoodi täiesti tundmatut, kuid millegipoolest kutsuvat maailma tutvustas.

Niisiis, selline suur sündmus. Mul ei olegi moraali vaja, aga hetkel tundub, et eelarvamuslik suhtumine on end vahel nii ära peitnud, et ma end huvitavatest asjadest ise eemale hoian. Olgu massikultuuri osa, mul kama kaks. Tolkienist on ka massikultuur saanud, kuid minust ei saa kunagi nii suurt eliiti, et tema triloogiasse mitte armunud olla nii pea, kui mõne selle osadest suvalise koha pealt lahti löön. Praegu tahaks aga mõne asjatundjaga rääkida ja kuulda, kuidas ta Dan Browni väited ümber lükkab ja osutab kohtadele, kus fakte on varjatud või nendega meelevaldselt ümber käidud. Olen veendunud, et see raamat on neid täis, kuid siiski on selline kahtlane tunne, et vahel suhtun sümbolitesse üleolevalt ja tähendusi on seal, kus neid oodata ei oska.

Olen minevikust pärit

Maailm oli olemas juba enne minu sündi

Rossetti "Lilith"

Oma eileöisel retkel mööda raamaturiiulit sattus mulle näppu ühe maadeuurija A. Th von Middendorffi reisipäevik "Reis Taimõrile". Selle 19. saj elanud mehe ema oli eestlasest pärisorja tütar, kes ise sündis samuti pärisorjuses ja vabanes sellest alles 28-aastaselt. Middendorff aga saavutas hilisemas elus teadusringkondades suure tuntuse, töötas ülikoolis õppejõuna ja hankis tollal üsna tundmatu ja karmide tingimustega Siberi kohta hulga uusi teadmisi.

Mulle hakkas silma eessõnas antud Middedorffi tsitaat: "Ometi olen selles kindel, et teaduslik anne, kuivõrd see minus avaldub, pärineb mu emalt, ehkki see tema enda sugupõlves on hariduse puudumise tõttu olnud varjatud."

See pani mind esimest korda elus tõsiselt mõtlema sellele, et tõepoolest - enamus tänaseid Eesti suuremaid ja väiksemaid tegijaid põlvnevad pärisorjadest, kes elasid oma lühikese elu ilma suuremate eesmärkideta ja kellega ausalt öeldes ei tundu justkui palju ühist olevat. Minu puhul on veel lootust, et mõni Saare randa sattunud viiking kalurineiuga hullates mu esivanemate ritta pisut värsket verd tõi, aga ega sellegi segaverelise esivanema saatus pärisorjast erinevaks kujunenud.

Seega ikka hallid kujud sajandite kaupa reas. See mõni põlvkond, mida juttude põhjal tean, ei ole küll otseses orjuses elanud, kuid tegemist on siiski lihtsate maainimestega (ainsa erandina mu Ingerimaalt pärit orvust vanaema osas, kelle vanemate nimed ja lood sõjas kaotsi läksid, mistõttu ma ei tea, kuhu mu esivanemad sealtpidi ulatuvad), kes oma elu aastaaegade vaheldumise järgi sättisid ja kelle puhul on raske ette kujutada mingeid ülevamaid tundeid. Minnes veel ajas tagasi mu juba unustatud esivanemate juurde, siis nende jaoks oli orjuses elamine kahtlemata harjumuspärane elukorraldus.

Tundun nendest nii erinev, ometi pärineb just nendest maainimestest kõik see, mis minus on. See mõte on minu jaoks midagi nii keerulist, nagu universumi lõpmatuse mõtestamine, mis aju kiiresti kokku jooksutab. Kuidas küll sai see allasurutud rahvas olla minuga sarnane? Nende elu oleks olnud nagu pidev paigalseis, pidev ajupotentsiaali raiskamine, lihtsalt eksisteerimine. Ja ikkagi olen siin sellisena nagu olen, nagu ka paljud teised inimesed, kellest lugu pean, aga kelle esivanemate suurim saavutus oli ilmselt piisavalt pikka aega elus püsimine, et oma geenid enne liigraske töö kätte otsa lõppemist edasi anda.

Ma ei suuda lõpuni selgeks mõelda seda küsimustepundart, mida sellisesse arutlusesse minek minus tekitab. Kas see tähendab, et tollased inimesed kannatasid oma vaimu allasurutuse tõttu rohkem kui raske töö tõttu? Kust läheb piir geenidega kaasasaadud küündimatuse ja potentsiaali raiskamise vahel? Kuidas eristati pärisorjuse tingimustes andekamaid inimesi vähemandekatest, kas need erisused üldse torkasid silma? Kuidas saada aru, et inimese vaimne potsentsiaal on suur, kui temalt oodatakse põhiliselt füüsilise töö tegemist? Kas vaimse potentsiaali mittekasutamine ei raiska seda siis ära ehk kas andekus saab kanduda varjatud kujul geenidega edasi, kui seda pole põlvkondade kaupa kasutatud? Ma võiksin endalt küsida veel kümneid küsimusi, kuid satun omadega aina enam rappa. Universum.

Seetõttu jään oma arutlustes Middendorffi esitatud mõtte juurde, kelle jaoks pärisorjast esivanem polnud mingi utoopilisena tunduv mõttevälgatus, vaid hiljutine reaalsus. Meie esivanemad, olgu nad kes nad tahes, kandsid endas kõike seda, mis meis täna on. Seega nad ei saanud olla väga erinevad inimesed tänastest, mingi rumal matsirahvas ja ilma inimlike tunneteta tööloomad.

Kui mulle varem on tundunud, et taolises karmis elus polnud ruumi armastusele ega isegi mitte leinale (olen mõelnud, kas lapse kaotus valmistas tollastele emadele hingepiina või tundus see vaid elu paratamatus, mille puhul valmistas meelehärmi hoopis vajalike töökäte kaotus ja mahavisatud aeg lapse kandmisel?), siis nüüd arvan, et sellele kõigele oli ruumi, kuigi minule harjumatul kujul.

Ma ei hakka siin mingit etnograafilist heietust venitama, sest mu teadmised sellest valdkonnast on ja ilmselt ka jäävad liialt napiks, kuid siiski on südamelähedane mõelda, et mu esivanemad oma ihad, hirmud ja unistused rahvajuttudesse, kirjudesse seelikutesse ja mujale panid. See teeb nad inimesemaks, sest vaatamata kõigele hariduse puudumisele ja valitsevale olukorrale leidsid nad siiski tee end väljendada.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei räägi seda selleks, et ülistada eestlast kui erilist tõugu rahvast. Need on lihtsalt minu juured, ainsad mis mul on. Mul ei ole vähimatki tunnet, et need oleksid erilisemad kui prantslase või nigeerlase omad, kuid need on minu omad. Oma esivanematele mõtlemine ja nende mõista püüdmine annab mulle jõudu. Olen küll väga avatud ega soovi isegi kaljukindlalt Eestisse elama jääda, kuid hea on tunnetada enda puhul mingit järjepidevust, tajuda, et olen ühe lüli ots ja see lüli ise on pikem kui mälu. Juba seegi teadmine ei lase mu egol liiga suureks minna.

Minu väike tulevikumissioon

Täna jäi silm kogemata pidama ühel lehepealkirjal, ilmunud 27. juuli Meie Maas.

Kuressaare Põhikool
Ole sina nii- või ole sina naasugune,
Kuressaare Põhikool teeb sust lõpuks inimese

Olin seda lugedes esialgu jahmunud, seejärel meenusid suure laviinina oma isiklikud mälestused kooliajast, mil minust inimest kasvatati. Tagantjärele vaadates näen, et mu tollal kõige rohkem probleeme tekitanud isiksuseilmingud, mis inimesekskasvatamise teel julmalt maha suruti, on mu tänase mina põhitoed. Kool, kes lubab nii- ja naasugustest noortest inimesed kasvatada, lubab tegelikult seda, et erinevad isiksused saavad ühte malli surutud. Inimesemalli, mis on paika pandud tundmatu autoriteedi poolt. Kes otsustab, milline inimene olema peab? Kes on see inimene, kelleks nii- ja naasugused õpilased lubatakse teha?

Mulle kangastuvad hallid kujud, kes käivad linti mööda, hinge kinni pidades, et mitte vääratuda paremale või vasemale, kust nad ootamatult kõigi tähelepanu alla satuksid. Hallid vanemad, kes jaburas soovis oma lapsi kaitsta näeksid neid meeleldi niisama hallidena, nagu nad ise. Koolid, mis sooviksid toota õpilasi, kes oleksid oma keskpärasuses hiilgavad. Isegi protestivaim, mis paljudes noortes tärkab ja mida nad ennatlikult keskpärasusele vastanduvaks peavad, on sageli tegelikkuses vaid poos, ilma sügavamate veendumuste ja tegelikult jõuta, mistõttu mandub peagi vaid osaks suuremast keskpärasusest.

Näen vaimusilmas ideid, mis murduvad enne, kui jõuavad teadvuses kanda kinnitada. Inimesi, kes kivinevad oma valeminadesse veel enne õigete mina-otsingute alustamist. Tubadetäisi noori isiksusi, kelles ei nähta ainulaadseid kombinatsioone omadustest, tugevustest ja nõrkustest, vaid ühesuguse läbimöödu ja värviga kuubikuid, milles iga tükk on sama kaaluga ja pole vahet, kuhu ta täiuslikku kuubikut ehitades asetada.

Ma ei ülista individualismi ja teistega mittearvestamist, räägin iseenda aktsepteerimisest sellisena, nagu oled sündinud. Kui sa ei teagi, milline sina oled, ei tunne oma tugevusi ja nõrkusi, siis pole lootustki, et suudaksid kunagi oma tugevustele keskenduda ja inimesena tõeliselt õnnelikuks saada (lähtudes minu eeldusest, et inimene saab tõeliselt õnnelik olla vaid iseendaks jäädes). Mul on tunne, et õpilased, kes ei ole veel sugugi teadlikud oma individuaalsuse tegelikust väärtusest, on kaitsetud rumala propaganda ees ja peavad hilisemas elus (kui nad targad on) hulga vaeva nägema, et eristada enda puhul tõelist ebatõelisest ja kaasasündinut juhuslikult külgepoogitust.

Ma ei soovi sellest probleemist liiga pikalt rääkida, et vältida virisejaks muutumist, kes näeb teiste tegematajätmisi igas valdkonnas ja teab alati, kuidas asjad on, tegemata ometi ise kunagi midagi, et maailma oma ideaalile lähemale aidata. Arvan, et olukord pole lootusetu. Minu enda puhul mängisid võtmerolli mu isiksuse üsna kaitsetus etapis mõned tõeliselt väärt õpetajad. Piisab ühestki avatud inimesest stagneerunud mõttemalliga õpetajate hulgas, et "päästa" hulk lapsi. Seetõttu on mul plaanis oma tulevase põhitöö kõrvalt anda aeg-ajalt tavakoolides mõned kursused, et viia sinna mõned sõõmud värsket õhku ja loota, et seetõttu on tulevikus maailmas terveid isiksusi rohkem.

Ebaõnne pole olemas

Alanud on minu kuulsusrikka töö viimane nädal. Selle taustaks sobiks väga hästi Rammsteini ükskõik milline lugu, aga playlist valis minu jaoks just välja nende kuldsete sõnadega hiti "Ich Will". Ich will und Ich bin, rohkem isegi viimast, sest ma ei ole kunagi ühtegi homset näinud, ainult tänast, seetõttu olen arvamusel, et kohe täna tuleb endast parim anda, muidu on homne "täna" kehvem.

Ma ei taha eriti vihjata sellele, kui suurepärane on hetkel mu elu, sest vaatamata oma totaalsele ükskõiksusele ebausu vastu tundub mulle, et liigne oma isiklikust heast rääkimine jagab hea jupikaupa maailma laiali, nii et lõpuks polegi enam palju, millest rääkida. Olen aga avastanud, et sellel, kui hästi või halvasti end parajasti tunned, ei olegi palju pistmist sündmustega, mis sind tabavad, vaid hoopis tõlgendusega, mis neile annad. Sündmused ise pole ei positiivsed ega negatiivsed, nad lihtsalt on, mina ise oma sisemiste filtritega annan neile tähenduse. Seega ei tasu kunagi kadestada kellegi teise õnne, sest õnn on suhteline asi ja tegelikult kogu aeg läheduses, tuleb lihtsalt see ära tunda.

Ilma sellise arusaamiseta oleksin ammugi suurest enesehaletsusest nurka kerra tõmmanud. Ütlesin kunagi kellelegi, et ma ei ole elus õieti kaotanud. Ilmselt mõtles see inimene, et minu puhul on tegemist vati sees kasvanud eksemplariga, kes ei tea tõelisest elust midagi. Tegelikult olen päris palju kaotanud, mõnele minevikku jäänud asjale on ebaõnnepitser lausa raidkirjas sisse löödud. Vahel on mul aga tunne, et ma ei saa lihtsalt pihta, et nüüd on käes hetk, mil tuleks loobuda ja tõele näkku vaadates öelda: "Ma kaotasin." Minu jaoks ei ole kaotusi, on õppetunnid. Kõik sõltub tõlgendusest, mille omaenda elule annad. Vahel mõtlen, et kuidas pagana päralt ma selle või teise perioodi oma elus rõõmsalt üle elasin, kuid kuna see nii on ja olen endiselt mitte üksnes elus, vaid ka positiivselt meelestatud, siis küllap olen oma teooriaga õigel teel.

Aga tagasi jõudes selleni, et tegemist on mu viimase nädalaga Saaremaa parima ajalehe uudistetoimetajana. Et teemat tähistada, soovin oma laialdasi kogemusi ja ekspertteadmisi pisut jagada. Et aidata tavalisel inimesel salapärase uudistemaailmaga toime tulla, annan tasuta nõu nendele, kes plaanivad lähiajal mõnesse lehetoimetusse uudisvihje saata.

Niisiis - kuidas garanteerida, et pressile saadetud e-mail silma jääb ja avaldatud saab?

Kindlasti tuleb arvesse võtta seda, et päeva jooksul maandub üldaadressile 100 kirja ringis (pooled neist küll Gerardo Shearerilt ja sõpradelt, kes lohutavad pealkirja "Sensationall revoolution in medicine!" all neid mehi, kes on mingil väiksel põhjusel õnnetud) ja et sellest uputusest silma paista, tuleb ajakirjaniku ajule tööd anda. Rusikareegel siinjuures on see, et tuleb kirja kirjutades kogu aeg meeles pidada, et selle hilisemaks desifreerimiseks oleks vaja vähemalt kaht ajakirjanikku. Sellisel juhul võib kindel olla, et sõnum levib rohkemate inimeste seas, millega tõuseb ka tõenäosus, et see lehte pääseb. Nii et kui ise oma kirjale alles pärast viiendat ülelugemist pihta saad, on pool tööd juba tehtud!

Teine märksõna puudutab õigekirja. Kindlasti tasub kirjavead parandamata jätta, sest need on korrektori leib. Üks õnnelik korrektor on väärt rohkem kui kolm torisevat ajakirjanikku, sest korrektor on see inimene, kes lehte kõige viimasena enne trükki minekut näeb, mis teeb temast iseenesestmõistetavalt ühe kõige mõjukama inimese kogu toimetuses.

Kolmandaks tahan rõhutada, et lühendeid kasutatakse tavakeeles selgelt liiga vähe. Seetõttu tasub kindlasti seda viga lehetoimetusse kirjutades kohe parandama asuda ja genereerida põnevaid lühendeid, mis looksid intellektuaalselt väljakutsuva atmosfääri. Väga huvitav on näiteks variant, kus eemaldada sõnadest kõik täishäälikud, t tkst lks lgjl hvtvm.

Viimase ja kõige olulisema asjana - ärge unustage oma nime kodeerimast! Näiteks mind tuntake toimetuses kui MV-A27-t, Kristiinat Kru-SJ7-na, Merjet aga kui PS-4-a. Meie peatoimetaja, AntsT-4 tegi koguni ettepaneku nimetada "Meie Maa" SM-24-ks, aga ettepanek on hetkel omaniku lauale seisma jäänud. Igaljuhul lisab nime kodeerimine sellele omamoodi väärikust, millele niisama maakeeles vehkides ligilähedalegi ei jõua.

Siit aga lubatud spikker, mille soovitan välja printida ja päeviku vahele panna, et vajalikul hetkel kohe võtta oleks.

kuupäev: 31. juuli 2006. a. 13:53
Teema: ei rahvamajaleKIhelkonnal1

mina ammu käisinELKS-Misso-seal on põhikool vanas majas.hiljuti oli seal taas kokkutulek.-loll harmin andnud pisut raha,et majakarp poolei ja limastikule lõhkuda.olenValgamaalt-Puka koolimaja pooltühi.29.skp.oliELKS 40.kt KIHELKONNa.lapsi on üks/kolmandik hoone mahust.sellepärast onvallavanema mõte ehitada rahvamaja halb.tark oleks koolimaja tühjasse osaase kohandada ruume rahvamaja tarbeks. AntsT-3Türilt

Mida oli punase ninaga ämblikul mulle öelda?

Minu ilus õhtu, hetk enne magamajäämist. Lamp veel põleb, raamat juba kinni, mõtted kaugel. Kesk õdusat olemist leian end äkki tõtt vaatamas hiiglasliku ämblikuga, kes on end mööda mu jalga üles vinnanud ja on ilmselt ka ise harjumatust rambivalgusesse sattumisest pisut segaduses. Ämblikul on punane nina ja pikad peenikesed roosad jalad. Selline friigi olemisega ämblik, kelle otsa igapäevaelus ei koperda sel lihtsalt põhjusel, et ta elab ainult maja kõige hämaramas sopikeses oma tolmumattunud ämblikuurkas, üksnes punane nina välja paistmas.

Ma ei hakka siin detailselt kirjeldama mind vallanud tundegammat, kui loodetud koiliblika asemel, keda hetk varem oma linade vahel uitamas olin näinud, leidsin oma jala tagaküljelt imeväikeste karvadega kaetud piraka ämbliku. Oluline on see, et mu automaatne reaktsioon oleks olnud see ettevaatlikult jalgu sättiv olevus kiirelt puruks muljuda, sest pärast seda, kui neid jalgu loodusfilmis suurendatuna nägin, tunduvad need kuidagi võimsamad ja mürgisemad.

Ometi nii ei läinud. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mu automaatne reaktsioon mööda mingit sisemist kanalit pidi kusagile kõhtu suruti ja see sinna suure klombina ootama jäi. Mina aga vaatasin punase ninaga ämblikuga hetke tõtt, sättisin ta paremini vasaku käe põidlale istuma ja transportisin akna juurde, endal näol ilme, et tegemist on rutiinse õhtuse tegevusega ja mu tulevikuplaanidesse kuulub raudselt loomaaias ämblikutalitajaks saamine.

Alles siis, kui punanina end õues metsviinapuuokstes turvaliselt tundis, pääses ka klomp mu kõhust lahti ja väljendus 3-sekundilises õlgadevõdistamises, peast aga vilksas läbi eriti terav mõte: "ÕUDNE ÄMBLIK!! Jube mõelda, et sihukene mu linade vahel uitas!"

Aga see ei ole mu tänase postituse mõte. Oluline oli see, et sain veelkord kinnitust, et oma esmastele reaktsioonidele ei pea alluma. Vaatamata instinktidele suudan end pikaajalise visa töö tulemusel harjutada käituma risti vastupidi oma automaatsetele teguviisidele, mis tihtipeale on omandatud kas juhusliku kasvatustöö tulemusel, läbi halva eeskuju või muul täiesti teadvustamata moel. Kui palju kahtlase väärtusega asju teen elus automaatselt, arvates, et see on mu pärisosa, määratud tähtede seisu või geenide poolt.

Ma ei räägi siin sugugi ainult tühisest ämblikufoobiast, vaid palju varjatumatest teguviisidest, mis on meil nii sügavalt veres, et nende olemasolu tundub olevat kaasasündinud. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse, kelle kohta liiguvad stereotüübid või seovad juhuslikud negatiivsed kokkupuuted minevikus, harjumus teatud olukordades vihastada, tühiste probleemide tõlgendamine stressiolukordadena ja vastav reageerimine. Oluline ei olegi see teguviis ise, vaid väärtus, motiiv või veendumus selle taga, mis aga sageli on täiesti teadvustamata. Olen kindel, et sisemine veendumus hakkab varem või hiljem automaatseid reaktsioone mõjutama, seega jääb üle vaid töötada selle kallal, et need veendumused põhineksid õigetel alustel ega oleks teadvustamata aistingud. Alustada võiks kasvõi sellest, et esitada endale rida "miks" küsimusi ja vaadata, kas tulemused on rõõmustavad või ehmatavad.

Mis sundis siis mind seda ämblikku säästma? Ma ei saa öelda, et mulle kunagi hakkaks meeldima sellist sorti elusloodus mu voodis, seega ei olnud mu eesmärgiks enda harjutamine pikakoivaliste 8-jalaliste elukatega enda läheduses. Mulle on lihtsalt äärmiselt vastumeelne tappa. Minu ja ämbliku teed ristusid juhuslikult, temal olid omad toimetamised, minul omad. Ma tunnen, et ämblik on mingis mõttes minuga võrdne, mul ei ole õigust otsustada tema elu või surma üle. Elu on midagi imelist ja mõistetamatut ning kord võetut ei saa enam tagasi. Teadmine, et punase ninaga ämblik või mõni muu suvaline putukas, loom või lind jätkab oma eksistentsi õnnelikult - või lihtsalt jätkab - ka pärast minuga kohtumist annab mulle rahulolutunde. Ma ei soovi, et mu põhjendamatud ja egoistlikud hirmud saaksid kunagi vabanduseks sellele, et millelegi elavale alusetult viga teen (rõhutan siinjuures sõnas "alusetult", sest ma ei räägi sääsetapu takistamisest, kalandus- ja jahinduskvootide nullimisest või muust põhjendatust). Selline aukartus elu ees on minus kasvanud aastatega ja on suurem, kui mingi tühine hirm punase ninaga karvajalgade ees.

Maakonnalehe omapärad

Lõpetasin just ühe muheda teksti arvutisse trükkimise, mille kohalik, juba üsna auväärses eas kultuuritegelane mulle tõi. Tema soov oli, et artikkel läheks lehte täpselt sellisel kujul, nagu ta selle aegunäinud trükimasinal (järeldasin seda trükikvaliteedi ja tähekuju järgi) sisse oli löönud.

Hinge teeb soojaks, et inimesed ikka lehetoimetust meeles peavad ja oma mõtteid meiega jagavad! Teine asi on see, kuidas sellest tekstist lugejale arusaadav iva välja tuua. Millisena paneksite teie lehte sellise loo?:D

Rõõm on tõdeda, et meil on olemas toredaid-võimekaid noori, inimväärikusele toetuvat-austavat, muusika viljelejaid. Ja seekordne rõõmude-rõõm, kuna kõik ülaltoodud esinejad on oma ilul-hingejõule kosutavat saanud Saaremaa kodudest ning täissaarlasliku visadusega-andmusega tänases muusika segadikus leidnud suurmuusikas oma andega andjaks jääda, igapäevase hull-halli peletamiseks, kaasaegseile rõõmu hingevärnasärinas vaimsust helis virgutada.

Maailmad mu ümber

Täna tegin uudise töödejuhatajaga, kes viis mind ekskursioonile mu vanasse koolimajja. See on pea täielikult seest tühjaks lammutatud ja uuendatakse täies mahus.

Mul on sellistest kohtumistest nii palju õppida! Millise elevusega rääkis see mees uuest ventilatsioonisüsteemist, värskeltvalatud betoonpõrandatest, tulevasest talveaiast ("Ja kõige suuremat asja sa polegi veel näinud. Siia tuleb talveaed!"), koridori läbimurdest ja paljust muust. 10-st minutist, mida ta lubas minu jaoks võtta, sai tund, sest ta ei suutnud jätta tutvustamata ühtegi ümbertehtud nurgatagust.

Oli tunne, nagu räägiks mees omaenda majast või asjadest, mille on ise projekteerinud, valmis ehitanud või rahastanud. Sellel mehel oli oma huumorisoon, sõbralikud silmad ja ta armastas ehitust!

Ma naudin selliseid kohtumisi väga. Teiste inimeste maailma vaatamine, mis sageli erineb minu omast suurel määral, annab mulle avarust. Erinevad maailmad on kõikjal mu ümber, ma ei pea seikluse kogemiseks tegema muud, kui mõnda neist pisutki piiluma. Rääkima ühe töödejuhatajaga, kes avab mulle remondimehe tolmuse, mingi spetsiifilise uue materjali järgi lõhnava maailma.

Mul on kahju sellest, et paljud inimesed ei näita, milline nende maailm tegelikult on. Mina kasutasin oma ajakirjanikuautoriteeti, et panna üks asja armastav ehitaja oma tööst rääkima. Kui tihti tunnen aga "päriselus", et inimesed on üheplaanilised. Viisakad, korralikud, naeratavad, aga külmad, ma ei näe nende sügavust. Ma ei tunne midagi, ei positiivset ega negatiivset, mul pole vähimatki võimalust mõista, mida nad endast kujutavad.

Inimesed justkui kardaksid näidata, et nad on erilised. Püüavad vastata minu kui kaasinimese ootustele - mitte rääkida liiga palju, mitte öelda välja neid kummalisi mõtteid, mis eristavad teda teistest.

Olen endiselt veendunud, et maailm mu ümber on palju suurem, kui paistab. Piisab vaid sellest, kui mõtlen oma vahvatele sõpradele, kes arvavad asjadest hoopis teisiti kui mina, või mõtlen ehitajatele, 16-aastastele rasedatele, maasikamüüjatele, sõjaveteranidele, tsiklimeestele.

Naudin suhtlemist inimestega, kes muudavad minu elu seikluseks, näidates mulle, kes nad on.

Muutuvad seisukohad ja puuduvad oskused-teadmised

Nonii, käes on siis need "paar tundi", mida veel mõni päev tagasi väitsin end "kannatlikult ära kannatavat". Tööpäev on läbi, kell on 19:40 ja mina jooksen paljajalu mööda toimetuse pikki ja käänulisi koridore küljendaja juurest ära, et maanduda arvuti taha, mitte autosse (milleni jõudmist ma, teadagi, ära ei jõua oodata:). Vaatamata sarnasele tööhulgale, mille seljatasin rampväsinult mõni aeg tagasi, olen hetkel värske nagu külm vesi, tuju on hea ja ma ei tunne väsimusepoegagi.

Loodetavasti on tähelepanelik lugeja suutnud meeletu postitustetulva põhjal juba järeldada, et Marjami seisukohad ei ole tehtud kivist ja on ilmastiku mõjul muutuvad. Ok, mitte ilmastiku, küll aga aja. Nii et juurdlesin selle üle, mis teeb ühest muidu optimistlikust minust õnnetu räbala, kes otsib elus tasakaalu muruniitmisest (olgu selgituseks öeldud, et muru meeldib mulle endiselt niita).

Olen vahepeal teinud mõned muudatused. Esiteks varusin endale suure veepudeli, mis tõepoolest suudab ka vaimu kasta. Teiseks kasutan ära maapealset paradiisi, mis läbi pimeda juhuse on mu oma kodusaar! Esialgu saabusin randa pärast tööd, täna hiilisime Merjega sinna juba kallist tööajast , seda küll lõuna arvelt (pealegi ei mõõdeta meie töö efektiivsust mitte tundides, vaid selles, kas leht valmis või mitte). Mul ei ole võimalik edasi anda tunnet, kui väga ma naudin Saaremaad, aga no sinder - see lihtsalt on kõige ilusam koht maailmas. Kolmandaks olen oma sisemise tähelepanusilma pööranud töölt inimestele, kellega koos töötan. Läbi rea juhuste on minu kõrvale töötama sattunud inimesed, keda "õige pisut" tean juba varasemast elust. Siin toimetuses on aga rollid hoopis teised - lehte on vaja teha, uudiseid on vaja leida, tööd on vaja jaotada. Mulle väga meeldib näha, kuidas kõik annavad endast parima, toetavad üksteist, annavad sõbralikult nõu, kuulavad sõbralikku nõu, tantsivad Bengat, naeravad, halavad, kiruvad, teevad head tööd.

Pean aga tunnistama, et mitte need väikesed ja suured asjad ei ole määravaks saanud, et minu töökoht skaala punasest otsast rohelisse venitada. Mis on siis olnud minu jaoks oluline, et asju enda jaoks ümber mõtestada ja lõpetada raha nägemine põhimotivatorina? Tuletasin endale meelde Marcus Buckinghami ja Curt Coffmani raamatust (Kõiki reegleid rikkudes) loetud kuldset küsimust - kas töötajal on vajalikud teadmised ja oskused oma töö edukaks sooritamiseks?

Selles küsimuses peituski iva! Suur kergendus oli see üles leida. Avastasin nimelt, et mulle valmistas ülimat peavalu arvestamine, kui palju leheruumi võtab tavalisse Wordi dokumenti trükitud lugu või pilt. Mul oli ees hunnik materjali - lühiuudised, pikad uudised, mõned pildid, infokastid, reklaamid jne ning mul polnud õrna aimugi, kas materjali on piisavalt ja kuidas see peaks lehes reaalselt paigutuma. Nii vaevlesin pärast teiste lahkumist keeruliste arvutamiste küüsis ja jõudsin lõpuks kujundaja juurde täiesti räsitult, sealjuures enamasti valesti väljaarvutatud ruumipaigutusega.

Lisaks sellele olin suur kobakäpp lühiuudiste sobivasse pikkusesse toimetamises. Kulutasin mõttetult kaua aega pressiteadete ja BNSi uudiste ümberkirjutamisele, kuigi tegemist on äärmiselt lihtsa käsitööga, mis mõnede nippide teadmisel võtab vaid mõne minuti.

Nii et suurima üllatusega avastasin, et asi ei olnud sugugi ajakirjanikutöö "iva" puudumises, nagu olin ekslikult arvanud. Mul puudusid hoopis töö edukaks sooritamiseks vajalikud oskused ja teadmised! Hämmastav, arvasin, et pea täielikult läbitud ajakirjanikukursus TÜ-s on piisav garantii maakonnalehes tõhusaks opereerimiseks! Takistuseks võivad aga saada hoopis lihtsad asjad, mis asjasse süvenemata võivad tähelepanuta jääda. Ma ei ütle, et kavatsen tulevikus end ajakirjandusega siduda, kuid tahan öelda, et ei maksa järeldustesse hüpata ja vastused on vahel seal, kuhu sa parajasti ei vaata.

Nii et pärast paaripäevast harjutamist on mul leheruumi arvestamine pea täielikult käpas. Olen ka kõva käsi lühiuudiste toimetamises, nii et võin endale südametunnistusepiinadeta lubada tööluusi randa, kartmata, et õhtu venib tänu sellele masendavalt pikaks.

Minu seisukohad tõesti muutuvad ajas, nii et mul ei ole kunagi õigus:)

Tööinimese hala

Maasikakasvataja Kalev Kuressaare turul

Tööpäev on läbi. Kell on 21, ma ei jõua ära oodata, et autoni jõuda, isegi autosõit koduni tundub liiga pikk. Ma ei keera raadiot lahti, tahan vaikust ja hetkelist infosulgu kogu maailmast.

BNSi uudised said ühte veergu, maasikapõua pilt venitatud üle nelja veeru, et leht saaks täis. Juu Jääb artikli alla suvaline lühiuudis, digiTV juurde infokast. Leht sai valmis, mina tühjaks.

Olin ära unustanud, mida tähendavad mu suvised tööpäevad. Hommikul tundub päev pikk, aga õhtuks olen nendest hallidest kontoriseintest surmani väsinud ja tiksun oma kohusetunde peal, vaim pekslemas peas nagu lind puuris. Kujutasin ette, et seekord jõuan kiiremini, aga pärast kaht sarnast tööpäeva tean, et igas juulikuises päevas saab olemas paar tundi, mille kannatlikult lihtsalt ära kannatan.

Ma kujutan hästi ette, mida tunnevad inimesed, kes töötavad raha pärast. Ma ei saa öelda, et mu töö oleks tohutult igav või väljakutseid mittepakkuv. Iga päev on erinev, ma vastutan uudisteosakonna eest, saan oma ideid realiseerida, suhelda, näha iga päeva lõpus reaalseid tulemusi. Peale selle saan üpris head palka, paljud on minust kordades kehvemas olukorras, kuid peavad ometi vastu. Ma ei tunneta oma töös aga erilist missiooni, mul ei ole tunnet, et mu töö on tõeliselt oluline. Ma ei lähe tööle omanikutundega oma töö üle, sest lõppude lõpuks olen siin vaid kuu. Kui oleksin ka kauem, ei näeks ma siiski kohaliku supi liigutamises seda iva, mida elus otsin.

Naljakas on päeva jooksul lahti teha AIESECi asjad. Ma pean end nendest eemale tirima, et mitte avastada päeva lõpus, et esimene ja kolmas uudistekülg on tühjad ja ajakirjanikud juba töölt läinud. Eile määrasin endale tähtajaks kell 11 hommikul, mil lubasin kogu AIESECiga seonduva kõrvale panna ja keskenduda tööle, kuid ikkagi lõpetasin kell 12.

Igatahes olen praeguse eluetapi paremaks nautimiseks leiutanud endale nipid, kuidas end siiski täisväärtusliku inimesena tunda. Lülitan end rahulikule režiimile kohe, kui töised tähtajad on kukkunud ja järjekordne A3 kujundaja printerist keeletoimetaja kätte libisenud. Naudin väikeseid asju. Õhtust vaikust, muruniitmist, Maruga rääkimist, isaga päevamuljete vahetamist, voodis mõtlemist, kui Maru juba magab. Eile ärkasin kell 6:45 ja jõudsin muru kasta, auto pesta ja köögis möllata. Kui mul on väga kiire, siis leian alati aega asjade jaoks, mille jaoks justkui ei peaks aega olema, seda lihtsalt seetõttu, et oma elu tasakaalus hoida.

Huvitav nimekiri ajaloohämarustest

Viimased päevad on olnud väga kummalised ja tulvil sündmusi, millest ma veel rääkida ei taha, kuid mis on minus tekitanud palju uusi mõtteid. Igatahes tundub kogu igapäevaelu pisut kauge ja ebaoluline, mis annab hea võimaluse astuda hetkest välja oma paralleelreaalsusesse (ehk siis maailma, mis eksisteerib ainult minu peas) ja mille üle arutlemine määrab pikemas perspektiivis selle, kuhu tulevikus satun ja kes seal olen.

Kindlasti ei arva ma, et elu on minu kontrolli all. Tean, et on terve hulk asju, mida ma kuidagi mõjutada ei saa, ja mis juhtuvad vaatamata sellele, mida nendest arvan või kas nägin neid ette või ei. Olen märganud, et eksisteerib üpris suur hulk inimesi, kelle mõttelõng siinkohal katkebki ja kes seetõttu tunnevad end ilmselt kogu elu ohvritena või on lihtsalt loovutanud kontrolli kellelegi teisele, arvates, et see on üks elu paratamatustest. Minu arvates saan aga kontrollida kõige tähtsamaid asju ja need ei sõltu sündmustest, mis toimuvad. Ma saan kontrollida seda, kuidas asjadesse suhtun. Lõppude lõpuks ei ole sündmused ju ise ei negatiivsed ega positiivsed, nad lihtsalt on, mina oma isiklike hinnangute ja sisemiste filtritega annan toimuvale tähenduse.

Seetõttu tean juba, et on terve hulk asju, mis lähevad parimal moel korda, sest olen juba otsustanud, et see nii saab olema. Kui olin teismeline, pidasin raamatut, kuhu kirjutasin üles tähtsaid asju. Seal oli näiteks minu raamaturegister, millest olulise osa moodustas mu Tarzani teoste surematu kollektsioon, mille üle erilist uhkust tundsin, nimekiri mängudest, mida naabrilastele korraldada, 10 asja, mille esimesena ostaksin, kui saaksin 10 000.- (mille saamine tundus tänu plaanile minna Inglismaale maasikaid korjama eriti kättesaadav), kingituseideed ja muu, mis tollal oluline tundus.

Kõige tähtsam oli aga nimekiri pealkirjaga “Asjad, mida ma täiskasvanuna kindlasti mäletama pean”. Selle nimekirja mõte oli üles kirjutada asjad, mille mind ümbritsevad täiskasvanud olid justkui ära unustanud, aga mille vajalikkust oma ilmselt idealistliku maailmapildi kohaselt karjuvalt tähtsaks pidasin. Olin raudkindlalt otsustanud, et minust ei saa kunagi kivistunud vaadetega täiskasvanut, kes takerdub praktilise maailma pisiasjadesse ja hakkab end pidama liiga targaks, et maailma avatud silmadega vaadata. Kartsin aga, et äkki teevad täiskasvanud mingil hetkel läbi pidurdamatu ja vältimatu “valmimisprotsessi”, mille käigus omandavad nad kõik elutõed, mida kogu ülejäänud eluks kasutama jäävad ja mistõttu unustavad kõik plaanid maailma parandada või lihtsalt näha olulisi asju. Seetõttu panin hoolikalt kirja mõtted, mida igapäevaelu minus tekitas, et mitte unustada, mida olin mõelnud teismelisena. Kujutasin end ette seda nimekirja aastate pärast lugemas ja neid põhimõtteid rakendamas.

Loomulikult ei võta ma tegelikkuses seda nimekirja välja ja mul ei ole vaja üle lugeda asju, mida kunagi olen arvanud. Arvatavasti ei ole need tõed seal ka kuigi paikapanevad ja praeguseks on mu põhimõtted arenenud keerulisemaks nendest lihtreeglitest, mis kirja said. Kõige tähtsam selle nimekirja juures oli aga see, et otsustasin juba siis mitte kunagi nii täiskasvanuks saada, et oma teadmiste, arvamuste, oskuste ja kõige muuga lõplikult rahule jääda. Seetõttu olen veendunud, et üks oluline asi läheb täpselt nii, nagu seda kunagi plaanisin. Nimelt tean, et ma ei saagi valmis, suureneb vaid mu valikutehulk. Olen täiesti veendunud, et ka siis, kui enamik mu eakaaslasi liigeseartriidist ja lapselaste koolilõpetamisest räägivad (hullemal juhul aga põhiliselt sellest, mida nad lõunasöögiks teevad ja suurenenud või vähenenud leivasortimendist), arvan mina endiselt, et asjade üle imestamine on normaalne ja elu liiga lühike, maailm aga liiga keeruline, et oma olemasolevat maailmapilti millekski muuks kui piiratuks.

See ei ole mingi suvaline kass, vaid paljulapselise Berta Nuustiku esimene järeltulija. Elab Tartus Elva tänava residentsis kohvris koos 3 sama intelligentse näoga tegelasega.