Olen minevikust pärit

Maailm oli olemas juba enne minu sündi

Rossetti "Lilith"

Oma eileöisel retkel mööda raamaturiiulit sattus mulle näppu ühe maadeuurija A. Th von Middendorffi reisipäevik "Reis Taimõrile". Selle 19. saj elanud mehe ema oli eestlasest pärisorja tütar, kes ise sündis samuti pärisorjuses ja vabanes sellest alles 28-aastaselt. Middendorff aga saavutas hilisemas elus teadusringkondades suure tuntuse, töötas ülikoolis õppejõuna ja hankis tollal üsna tundmatu ja karmide tingimustega Siberi kohta hulga uusi teadmisi.

Mulle hakkas silma eessõnas antud Middedorffi tsitaat: "Ometi olen selles kindel, et teaduslik anne, kuivõrd see minus avaldub, pärineb mu emalt, ehkki see tema enda sugupõlves on hariduse puudumise tõttu olnud varjatud."

See pani mind esimest korda elus tõsiselt mõtlema sellele, et tõepoolest - enamus tänaseid Eesti suuremaid ja väiksemaid tegijaid põlvnevad pärisorjadest, kes elasid oma lühikese elu ilma suuremate eesmärkideta ja kellega ausalt öeldes ei tundu justkui palju ühist olevat. Minu puhul on veel lootust, et mõni Saare randa sattunud viiking kalurineiuga hullates mu esivanemate ritta pisut värsket verd tõi, aga ega sellegi segaverelise esivanema saatus pärisorjast erinevaks kujunenud.

Seega ikka hallid kujud sajandite kaupa reas. See mõni põlvkond, mida juttude põhjal tean, ei ole küll otseses orjuses elanud, kuid tegemist on siiski lihtsate maainimestega (ainsa erandina mu Ingerimaalt pärit orvust vanaema osas, kelle vanemate nimed ja lood sõjas kaotsi läksid, mistõttu ma ei tea, kuhu mu esivanemad sealtpidi ulatuvad), kes oma elu aastaaegade vaheldumise järgi sättisid ja kelle puhul on raske ette kujutada mingeid ülevamaid tundeid. Minnes veel ajas tagasi mu juba unustatud esivanemate juurde, siis nende jaoks oli orjuses elamine kahtlemata harjumuspärane elukorraldus.

Tundun nendest nii erinev, ometi pärineb just nendest maainimestest kõik see, mis minus on. See mõte on minu jaoks midagi nii keerulist, nagu universumi lõpmatuse mõtestamine, mis aju kiiresti kokku jooksutab. Kuidas küll sai see allasurutud rahvas olla minuga sarnane? Nende elu oleks olnud nagu pidev paigalseis, pidev ajupotentsiaali raiskamine, lihtsalt eksisteerimine. Ja ikkagi olen siin sellisena nagu olen, nagu ka paljud teised inimesed, kellest lugu pean, aga kelle esivanemate suurim saavutus oli ilmselt piisavalt pikka aega elus püsimine, et oma geenid enne liigraske töö kätte otsa lõppemist edasi anda.

Ma ei suuda lõpuni selgeks mõelda seda küsimustepundart, mida sellisesse arutlusesse minek minus tekitab. Kas see tähendab, et tollased inimesed kannatasid oma vaimu allasurutuse tõttu rohkem kui raske töö tõttu? Kust läheb piir geenidega kaasasaadud küündimatuse ja potentsiaali raiskamise vahel? Kuidas eristati pärisorjuse tingimustes andekamaid inimesi vähemandekatest, kas need erisused üldse torkasid silma? Kuidas saada aru, et inimese vaimne potsentsiaal on suur, kui temalt oodatakse põhiliselt füüsilise töö tegemist? Kas vaimse potentsiaali mittekasutamine ei raiska seda siis ära ehk kas andekus saab kanduda varjatud kujul geenidega edasi, kui seda pole põlvkondade kaupa kasutatud? Ma võiksin endalt küsida veel kümneid küsimusi, kuid satun omadega aina enam rappa. Universum.

Seetõttu jään oma arutlustes Middendorffi esitatud mõtte juurde, kelle jaoks pärisorjast esivanem polnud mingi utoopilisena tunduv mõttevälgatus, vaid hiljutine reaalsus. Meie esivanemad, olgu nad kes nad tahes, kandsid endas kõike seda, mis meis täna on. Seega nad ei saanud olla väga erinevad inimesed tänastest, mingi rumal matsirahvas ja ilma inimlike tunneteta tööloomad.

Kui mulle varem on tundunud, et taolises karmis elus polnud ruumi armastusele ega isegi mitte leinale (olen mõelnud, kas lapse kaotus valmistas tollastele emadele hingepiina või tundus see vaid elu paratamatus, mille puhul valmistas meelehärmi hoopis vajalike töökäte kaotus ja mahavisatud aeg lapse kandmisel?), siis nüüd arvan, et sellele kõigele oli ruumi, kuigi minule harjumatul kujul.

Ma ei hakka siin mingit etnograafilist heietust venitama, sest mu teadmised sellest valdkonnast on ja ilmselt ka jäävad liialt napiks, kuid siiski on südamelähedane mõelda, et mu esivanemad oma ihad, hirmud ja unistused rahvajuttudesse, kirjudesse seelikutesse ja mujale panid. See teeb nad inimesemaks, sest vaatamata kõigele hariduse puudumisele ja valitsevale olukorrale leidsid nad siiski tee end väljendada.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei räägi seda selleks, et ülistada eestlast kui erilist tõugu rahvast. Need on lihtsalt minu juured, ainsad mis mul on. Mul ei ole vähimatki tunnet, et need oleksid erilisemad kui prantslase või nigeerlase omad, kuid need on minu omad. Oma esivanematele mõtlemine ja nende mõista püüdmine annab mulle jõudu. Olen küll väga avatud ega soovi isegi kaljukindlalt Eestisse elama jääda, kuid hea on tunnetada enda puhul mingit järjepidevust, tajuda, et olen ühe lüli ots ja see lüli ise on pikem kui mälu. Juba seegi teadmine ei lase mu egol liiga suureks minna.