Täna jäi silm kogemata pidama ühel lehepealkirjal, ilmunud 27. juuli Meie Maas.
Kuressaare Põhikool
Ole sina nii- või ole sina naasugune,
Kuressaare Põhikool teeb sust lõpuks inimese
Olin seda lugedes esialgu jahmunud, seejärel meenusid suure laviinina oma isiklikud mälestused kooliajast, mil minust inimest kasvatati. Tagantjärele vaadates näen, et mu tollal kõige rohkem probleeme tekitanud isiksuseilmingud, mis inimesekskasvatamise teel julmalt maha suruti, on mu tänase mina põhitoed. Kool, kes lubab nii- ja naasugustest noortest inimesed kasvatada, lubab tegelikult seda, et erinevad isiksused saavad ühte malli surutud. Inimesemalli, mis on paika pandud tundmatu autoriteedi poolt. Kes otsustab, milline inimene olema peab? Kes on see inimene, kelleks nii- ja naasugused õpilased lubatakse teha?
Mulle kangastuvad hallid kujud, kes käivad linti mööda, hinge kinni pidades, et mitte vääratuda paremale või vasemale, kust nad ootamatult kõigi tähelepanu alla satuksid. Hallid vanemad, kes jaburas soovis oma lapsi kaitsta näeksid neid meeleldi niisama hallidena, nagu nad ise. Koolid, mis sooviksid toota õpilasi, kes oleksid oma keskpärasuses hiilgavad. Isegi protestivaim, mis paljudes noortes tärkab ja mida nad ennatlikult keskpärasusele vastanduvaks peavad, on sageli tegelikkuses vaid poos, ilma sügavamate veendumuste ja tegelikult jõuta, mistõttu mandub peagi vaid osaks suuremast keskpärasusest.
Näen vaimusilmas ideid, mis murduvad enne, kui jõuavad teadvuses kanda kinnitada. Inimesi, kes kivinevad oma valeminadesse veel enne õigete mina-otsingute alustamist. Tubadetäisi noori isiksusi, kelles ei nähta ainulaadseid kombinatsioone omadustest, tugevustest ja nõrkustest, vaid ühesuguse läbimöödu ja värviga kuubikuid, milles iga tükk on sama kaaluga ja pole vahet, kuhu ta täiuslikku kuubikut ehitades asetada.
Ma ei ülista individualismi ja teistega mittearvestamist, räägin iseenda aktsepteerimisest sellisena, nagu oled sündinud. Kui sa ei teagi, milline sina oled, ei tunne oma tugevusi ja nõrkusi, siis pole lootustki, et suudaksid kunagi oma tugevustele keskenduda ja inimesena tõeliselt õnnelikuks saada (lähtudes minu eeldusest, et inimene saab tõeliselt õnnelik olla vaid iseendaks jäädes). Mul on tunne, et õpilased, kes ei ole veel sugugi teadlikud oma individuaalsuse tegelikust väärtusest, on kaitsetud rumala propaganda ees ja peavad hilisemas elus (kui nad targad on) hulga vaeva nägema, et eristada enda puhul tõelist ebatõelisest ja kaasasündinut juhuslikult külgepoogitust.
Ma ei soovi sellest probleemist liiga pikalt rääkida, et vältida virisejaks muutumist, kes näeb teiste tegematajätmisi igas valdkonnas ja teab alati, kuidas asjad on, tegemata ometi ise kunagi midagi, et maailma oma ideaalile lähemale aidata. Arvan, et olukord pole lootusetu. Minu enda puhul mängisid võtmerolli mu isiksuse üsna kaitsetus etapis mõned tõeliselt väärt õpetajad. Piisab ühestki avatud inimesest stagneerunud mõttemalliga õpetajate hulgas, et "päästa" hulk lapsi. Seetõttu on mul plaanis oma tulevase põhitöö kõrvalt anda aeg-ajalt tavakoolides mõned kursused, et viia sinna mõned sõõmud värsket õhku ja loota, et seetõttu on tulevikus maailmas terveid isiksusi rohkem.
Kuressaare Põhikool
Ole sina nii- või ole sina naasugune,
Kuressaare Põhikool teeb sust lõpuks inimese
Olin seda lugedes esialgu jahmunud, seejärel meenusid suure laviinina oma isiklikud mälestused kooliajast, mil minust inimest kasvatati. Tagantjärele vaadates näen, et mu tollal kõige rohkem probleeme tekitanud isiksuseilmingud, mis inimesekskasvatamise teel julmalt maha suruti, on mu tänase mina põhitoed. Kool, kes lubab nii- ja naasugustest noortest inimesed kasvatada, lubab tegelikult seda, et erinevad isiksused saavad ühte malli surutud. Inimesemalli, mis on paika pandud tundmatu autoriteedi poolt. Kes otsustab, milline inimene olema peab? Kes on see inimene, kelleks nii- ja naasugused õpilased lubatakse teha?
Mulle kangastuvad hallid kujud, kes käivad linti mööda, hinge kinni pidades, et mitte vääratuda paremale või vasemale, kust nad ootamatult kõigi tähelepanu alla satuksid. Hallid vanemad, kes jaburas soovis oma lapsi kaitsta näeksid neid meeleldi niisama hallidena, nagu nad ise. Koolid, mis sooviksid toota õpilasi, kes oleksid oma keskpärasuses hiilgavad. Isegi protestivaim, mis paljudes noortes tärkab ja mida nad ennatlikult keskpärasusele vastanduvaks peavad, on sageli tegelikkuses vaid poos, ilma sügavamate veendumuste ja tegelikult jõuta, mistõttu mandub peagi vaid osaks suuremast keskpärasusest.
Näen vaimusilmas ideid, mis murduvad enne, kui jõuavad teadvuses kanda kinnitada. Inimesi, kes kivinevad oma valeminadesse veel enne õigete mina-otsingute alustamist. Tubadetäisi noori isiksusi, kelles ei nähta ainulaadseid kombinatsioone omadustest, tugevustest ja nõrkustest, vaid ühesuguse läbimöödu ja värviga kuubikuid, milles iga tükk on sama kaaluga ja pole vahet, kuhu ta täiuslikku kuubikut ehitades asetada.
Ma ei ülista individualismi ja teistega mittearvestamist, räägin iseenda aktsepteerimisest sellisena, nagu oled sündinud. Kui sa ei teagi, milline sina oled, ei tunne oma tugevusi ja nõrkusi, siis pole lootustki, et suudaksid kunagi oma tugevustele keskenduda ja inimesena tõeliselt õnnelikuks saada (lähtudes minu eeldusest, et inimene saab tõeliselt õnnelik olla vaid iseendaks jäädes). Mul on tunne, et õpilased, kes ei ole veel sugugi teadlikud oma individuaalsuse tegelikust väärtusest, on kaitsetud rumala propaganda ees ja peavad hilisemas elus (kui nad targad on) hulga vaeva nägema, et eristada enda puhul tõelist ebatõelisest ja kaasasündinut juhuslikult külgepoogitust.
Ma ei soovi sellest probleemist liiga pikalt rääkida, et vältida virisejaks muutumist, kes näeb teiste tegematajätmisi igas valdkonnas ja teab alati, kuidas asjad on, tegemata ometi ise kunagi midagi, et maailma oma ideaalile lähemale aidata. Arvan, et olukord pole lootusetu. Minu enda puhul mängisid võtmerolli mu isiksuse üsna kaitsetus etapis mõned tõeliselt väärt õpetajad. Piisab ühestki avatud inimesest stagneerunud mõttemalliga õpetajate hulgas, et "päästa" hulk lapsi. Seetõttu on mul plaanis oma tulevase põhitöö kõrvalt anda aeg-ajalt tavakoolides mõned kursused, et viia sinna mõned sõõmud värsket õhku ja loota, et seetõttu on tulevikus maailmas terveid isiksusi rohkem.
Hei Marjam!
ReplyDeleteOlen sinuga 110% nõus. Ka minul olid samad mõtted juba gümnaasiumis - see surus mu individuaalsuse maha. Ja mul oli TÕESTI hea meel sealt ära minna ja Tartu Ülikooli sisse astuda, kus ma avastasin oma potentsiaali.
Ja kusjuures ka mina tunnen sellist kutsumust, et tulevikus võiksin koolis vahetevahel tunde anda. Et äkki hakkame koos töötama? ;)
Ma ei ole oma õpetamiseideed küll kuigi kaugele arendanud, sest hetkel pole mul selle jaoks lihtsalt aega, aga kui asja juba vaimusilmas ette kujutada, siis on vältimatu, et ka reaalsus ükskord järele tuleb. Nii et oleks päris tore töötada välja mingi eksperimentaalkursus keskkooliõpilastele, mida reaalsuses ühe semestri vältel läbi viia. See võiks olla kas meediakursus või hoopis majanduskursus ja seda soovitavalt mitte mõnele eliitkoolile, vaid hoopis maakoolile või lihtsalt halvemal järel õppeasutusele. Jätan meelde, et sinu juurde tasub konkreetse ettepanekuga tulla:)
ReplyDelete