Maasikakasvataja Kalev Kuressaare turul
Tööpäev on läbi. Kell on 21, ma ei jõua ära oodata, et autoni jõuda, isegi autosõit koduni tundub liiga pikk. Ma ei keera raadiot lahti, tahan vaikust ja hetkelist infosulgu kogu maailmast.BNSi uudised said ühte veergu, maasikapõua pilt venitatud üle nelja veeru, et leht saaks täis. Juu Jääb artikli alla suvaline lühiuudis, digiTV juurde infokast. Leht sai valmis, mina tühjaks.
Olin ära unustanud, mida tähendavad mu suvised tööpäevad. Hommikul tundub päev pikk, aga õhtuks olen nendest hallidest kontoriseintest surmani väsinud ja tiksun oma kohusetunde peal, vaim pekslemas peas nagu lind puuris. Kujutasin ette, et seekord jõuan kiiremini, aga pärast kaht sarnast tööpäeva tean, et igas juulikuises päevas saab olemas paar tundi, mille kannatlikult lihtsalt ära kannatan.
Ma kujutan hästi ette, mida tunnevad inimesed, kes töötavad raha pärast. Ma ei saa öelda, et mu töö oleks tohutult igav või väljakutseid mittepakkuv. Iga päev on erinev, ma vastutan uudisteosakonna eest, saan oma ideid realiseerida, suhelda, näha iga päeva lõpus reaalseid tulemusi. Peale selle saan üpris head palka, paljud on minust kordades kehvemas olukorras, kuid peavad ometi vastu. Ma ei tunneta oma töös aga erilist missiooni, mul ei ole tunnet, et mu töö on tõeliselt oluline. Ma ei lähe tööle omanikutundega oma töö üle, sest lõppude lõpuks olen siin vaid kuu. Kui oleksin ka kauem, ei näeks ma siiski kohaliku supi liigutamises seda iva, mida elus otsin.
Naljakas on päeva jooksul lahti teha AIESECi asjad. Ma pean end nendest eemale tirima, et mitte avastada päeva lõpus, et esimene ja kolmas uudistekülg on tühjad ja ajakirjanikud juba töölt läinud. Eile määrasin endale tähtajaks kell 11 hommikul, mil lubasin kogu AIESECiga seonduva kõrvale panna ja keskenduda tööle, kuid ikkagi lõpetasin kell 12.
Igatahes olen praeguse eluetapi paremaks nautimiseks leiutanud endale nipid, kuidas end siiski täisväärtusliku inimesena tunda. Lülitan end rahulikule režiimile kohe, kui töised tähtajad on kukkunud ja järjekordne A3 kujundaja printerist keeletoimetaja kätte libisenud. Naudin väikeseid asju. Õhtust vaikust, muruniitmist, Maruga rääkimist, isaga päevamuljete vahetamist, voodis mõtlemist, kui Maru juba magab. Eile ärkasin kell 6:45 ja jõudsin muru kasta, auto pesta ja köögis möllata. Kui mul on väga kiire, siis leian alati aega asjade jaoks, mille jaoks justkui ei peaks aega olema, seda lihtsalt seetõttu, et oma elu tasakaalus hoida.
Ma kujutan hästi ette, mida tunnevad inimesed, kes töötavad raha pärast. Ma ei saa öelda, et mu töö oleks tohutult igav või väljakutseid mittepakkuv. Iga päev on erinev, ma vastutan uudisteosakonna eest, saan oma ideid realiseerida, suhelda, näha iga päeva lõpus reaalseid tulemusi. Peale selle saan üpris head palka, paljud on minust kordades kehvemas olukorras, kuid peavad ometi vastu. Ma ei tunneta oma töös aga erilist missiooni, mul ei ole tunnet, et mu töö on tõeliselt oluline. Ma ei lähe tööle omanikutundega oma töö üle, sest lõppude lõpuks olen siin vaid kuu. Kui oleksin ka kauem, ei näeks ma siiski kohaliku supi liigutamises seda iva, mida elus otsin.
Naljakas on päeva jooksul lahti teha AIESECi asjad. Ma pean end nendest eemale tirima, et mitte avastada päeva lõpus, et esimene ja kolmas uudistekülg on tühjad ja ajakirjanikud juba töölt läinud. Eile määrasin endale tähtajaks kell 11 hommikul, mil lubasin kogu AIESECiga seonduva kõrvale panna ja keskenduda tööle, kuid ikkagi lõpetasin kell 12.
Igatahes olen praeguse eluetapi paremaks nautimiseks leiutanud endale nipid, kuidas end siiski täisväärtusliku inimesena tunda. Lülitan end rahulikule režiimile kohe, kui töised tähtajad on kukkunud ja järjekordne A3 kujundaja printerist keeletoimetaja kätte libisenud. Naudin väikeseid asju. Õhtust vaikust, muruniitmist, Maruga rääkimist, isaga päevamuljete vahetamist, voodis mõtlemist, kui Maru juba magab. Eile ärkasin kell 6:45 ja jõudsin muru kasta, auto pesta ja köögis möllata. Kui mul on väga kiire, siis leian alati aega asjade jaoks, mille jaoks justkui ei peaks aega olema, seda lihtsalt seetõttu, et oma elu tasakaalus hoida.
No comments:
Post a Comment