Täna räägime raamatutest

Ma arvan, et ma näen arvuti kumas hetkel eriti kummituslik välja. Olen juba nii palju öid magamata, et mul on ammugi arvestus segamini ja tundub, et magamata olekus on midagi palju normaalsemat, kui nö. õigel ajal magamaminekus. Siiski tean, et näen väsinud välja ja seda vaatamata mu vaimule, mis hea meelega peksaks keha võitlusväljalt minema ja jätkaks oma põnevaid tegevusi ilma tüütult valutava kaela ja hiire hoidmisest krampi kiskuva parema käeta.

Siiski ei saa ma enne magama minna, kui pole jaganud üht sündmust, mis mulle hetkel oluline tundub. Ma küll arvasin, et mu blogist ei leia ühtki sissekannet, kus räägiksin sündmustest lihtsalt seetõttu, et nad juhtusid, andmata neile mingit omapoolset tõlgendust. Nüüd pean aga oma sõnu sööma, sest minuga juhtus nii imetore asi, et lihtsalt pean seda jagama. Nimelt leidsin ühe sellise raamatu, mis neelas mind nii tervenisti endasse, et elasin kaks päeva teises maailmas, ahmisin lehekülgi endasse sellise kiirusega, et see tundus raamatu autori suhtes, kes neid lehekülgi hoolega valitud sõnadega täitnud oli, lausa lugupidamatu.

Kogemata Säinase juurest leitud Dan Browni “Da Vinci kood” osutus siis selliseks raamatuks, mis minu ühe osaga väga hea klapi leidis. Siiani hoidsin sellest teosest kuidagi üleolevalt eemale, sest massivaimustus on asi, mis mind eriliselt peletab. Filmi polnud ma ka õnneks vaatamas käinud, sest olen veendunud, et raamat oli parem, aga lõppu teades ei saaks seda kunagi sellisel määral nautida.

Mul ei olegi selle kohta palju muud öelda, kui et kahepäevane retk koos selle raamatu sündmustega tekitas minus otsemaid soovi Pariisi ja Londonisse minna, samuti oli tore esimest korda elus tunda, kuidas mu üldine skeptilisus vandenõuteooriate suhtes korraks oma valvsuse minetas ja lubas endale salaühingute ja varjatud sümbolitest tulvil maailma sisseelamist.

Selline ajas tagasirändamine kulus mulle väga ära. Olen viimastel aastatel ilukirjandusest (kuigi “Da Vinci kood” seda kõige klassikalisemas tähenduses pole) päris võõrdunud ja veetnud enamuse oma ajast ajakirjanduskompendiumide ja juhtimisõpikute seltsis. Toredad raamatud needki, aga ei suuda kunagi luua väga reaalsena tunduvat uut maailma, mis täielikult erineb sellest, mida mina parajasti kogen. Seekord aga sain endale lubada luksust reisida aega, mil ainult ilukirjandust hindasingi, ühe ööga kolm raamatut läbi lugesin (siinkohal räägin Barbara Cartlandi hindamatutest teostest, mis ühe teismelise arulagedat romantikanälga üpris hästi toidavad) ja oma silmad ära rikkusin. “Da Vinci kood” meenutas mulle oma tempolt ja süžee keerdkäikudelt väga Robert Ludlumi “Bourne’i identiteeti”, mis on mu hilisteismelise aja mõnusamaid lugemiselamusi ja mulle samamoodi täiesti tundmatut, kuid millegipoolest kutsuvat maailma tutvustas.

Niisiis, selline suur sündmus. Mul ei olegi moraali vaja, aga hetkel tundub, et eelarvamuslik suhtumine on end vahel nii ära peitnud, et ma end huvitavatest asjadest ise eemale hoian. Olgu massikultuuri osa, mul kama kaks. Tolkienist on ka massikultuur saanud, kuid minust ei saa kunagi nii suurt eliiti, et tema triloogiasse mitte armunud olla nii pea, kui mõne selle osadest suvalise koha pealt lahti löön. Praegu tahaks aga mõne asjatundjaga rääkida ja kuulda, kuidas ta Dan Browni väited ümber lükkab ja osutab kohtadele, kus fakte on varjatud või nendega meelevaldselt ümber käidud. Olen veendunud, et see raamat on neid täis, kuid siiski on selline kahtlane tunne, et vahel suhtun sümbolitesse üleolevalt ja tähendusi on seal, kus neid oodata ei oska.