Nonii, käes on siis need "paar tundi", mida veel mõni päev tagasi väitsin end "kannatlikult ära kannatavat". Tööpäev on läbi, kell on 19:40 ja mina jooksen paljajalu mööda toimetuse pikki ja käänulisi koridore küljendaja juurest ära, et maanduda arvuti taha, mitte autosse (milleni jõudmist ma, teadagi, ära ei jõua oodata:). Vaatamata sarnasele tööhulgale, mille seljatasin rampväsinult mõni aeg tagasi, olen hetkel värske nagu külm vesi, tuju on hea ja ma ei tunne väsimusepoegagi.
Loodetavasti on tähelepanelik lugeja suutnud meeletu postitustetulva põhjal juba järeldada, et Marjami seisukohad ei ole tehtud kivist ja on ilmastiku mõjul muutuvad. Ok, mitte ilmastiku, küll aga aja. Nii et juurdlesin selle üle, mis teeb ühest muidu optimistlikust minust õnnetu räbala, kes otsib elus tasakaalu muruniitmisest (olgu selgituseks öeldud, et muru meeldib mulle endiselt niita).
Olen vahepeal teinud mõned muudatused. Esiteks varusin endale suure veepudeli, mis tõepoolest suudab ka vaimu kasta. Teiseks kasutan ära maapealset paradiisi, mis läbi pimeda juhuse on mu oma kodusaar! Esialgu saabusin randa pärast tööd, täna hiilisime Merjega sinna juba kallist tööajast , seda küll lõuna arvelt (pealegi ei mõõdeta meie töö efektiivsust mitte tundides, vaid selles, kas leht valmis või mitte). Mul ei ole võimalik edasi anda tunnet, kui väga ma naudin Saaremaad, aga no sinder - see lihtsalt on kõige ilusam koht maailmas. Kolmandaks olen oma sisemise tähelepanusilma pööranud töölt inimestele, kellega koos töötan. Läbi rea juhuste on minu kõrvale töötama sattunud inimesed, keda "õige pisut" tean juba varasemast elust. Siin toimetuses on aga rollid hoopis teised - lehte on vaja teha, uudiseid on vaja leida, tööd on vaja jaotada. Mulle väga meeldib näha, kuidas kõik annavad endast parima, toetavad üksteist, annavad sõbralikult nõu, kuulavad sõbralikku nõu, tantsivad Bengat, naeravad, halavad, kiruvad, teevad head tööd.
Pean aga tunnistama, et mitte need väikesed ja suured asjad ei ole määravaks saanud, et minu töökoht skaala punasest otsast rohelisse venitada. Mis on siis olnud minu jaoks oluline, et asju enda jaoks ümber mõtestada ja lõpetada raha nägemine põhimotivatorina? Tuletasin endale meelde Marcus Buckinghami ja Curt Coffmani raamatust (Kõiki reegleid rikkudes) loetud kuldset küsimust - kas töötajal on vajalikud teadmised ja oskused oma töö edukaks sooritamiseks?
Selles küsimuses peituski iva! Suur kergendus oli see üles leida. Avastasin nimelt, et mulle valmistas ülimat peavalu arvestamine, kui palju leheruumi võtab tavalisse Wordi dokumenti trükitud lugu või pilt. Mul oli ees hunnik materjali - lühiuudised, pikad uudised, mõned pildid, infokastid, reklaamid jne ning mul polnud õrna aimugi, kas materjali on piisavalt ja kuidas see peaks lehes reaalselt paigutuma. Nii vaevlesin pärast teiste lahkumist keeruliste arvutamiste küüsis ja jõudsin lõpuks kujundaja juurde täiesti räsitult, sealjuures enamasti valesti väljaarvutatud ruumipaigutusega.
Lisaks sellele olin suur kobakäpp lühiuudiste sobivasse pikkusesse toimetamises. Kulutasin mõttetult kaua aega pressiteadete ja BNSi uudiste ümberkirjutamisele, kuigi tegemist on äärmiselt lihtsa käsitööga, mis mõnede nippide teadmisel võtab vaid mõne minuti.
Nii et suurima üllatusega avastasin, et asi ei olnud sugugi ajakirjanikutöö "iva" puudumises, nagu olin ekslikult arvanud. Mul puudusid hoopis töö edukaks sooritamiseks vajalikud oskused ja teadmised! Hämmastav, arvasin, et pea täielikult läbitud ajakirjanikukursus TÜ-s on piisav garantii maakonnalehes tõhusaks opereerimiseks! Takistuseks võivad aga saada hoopis lihtsad asjad, mis asjasse süvenemata võivad tähelepanuta jääda. Ma ei ütle, et kavatsen tulevikus end ajakirjandusega siduda, kuid tahan öelda, et ei maksa järeldustesse hüpata ja vastused on vahel seal, kuhu sa parajasti ei vaata.
Nii et pärast paaripäevast harjutamist on mul leheruumi arvestamine pea täielikult käpas. Olen ka kõva käsi lühiuudiste toimetamises, nii et võin endale südametunnistusepiinadeta lubada tööluusi randa, kartmata, et õhtu venib tänu sellele masendavalt pikaks.
Minu seisukohad tõesti muutuvad ajas, nii et mul ei ole kunagi õigus:)
Loodetavasti on tähelepanelik lugeja suutnud meeletu postitustetulva põhjal juba järeldada, et Marjami seisukohad ei ole tehtud kivist ja on ilmastiku mõjul muutuvad. Ok, mitte ilmastiku, küll aga aja. Nii et juurdlesin selle üle, mis teeb ühest muidu optimistlikust minust õnnetu räbala, kes otsib elus tasakaalu muruniitmisest (olgu selgituseks öeldud, et muru meeldib mulle endiselt niita).
Olen vahepeal teinud mõned muudatused. Esiteks varusin endale suure veepudeli, mis tõepoolest suudab ka vaimu kasta. Teiseks kasutan ära maapealset paradiisi, mis läbi pimeda juhuse on mu oma kodusaar! Esialgu saabusin randa pärast tööd, täna hiilisime Merjega sinna juba kallist tööajast , seda küll lõuna arvelt (pealegi ei mõõdeta meie töö efektiivsust mitte tundides, vaid selles, kas leht valmis või mitte). Mul ei ole võimalik edasi anda tunnet, kui väga ma naudin Saaremaad, aga no sinder - see lihtsalt on kõige ilusam koht maailmas. Kolmandaks olen oma sisemise tähelepanusilma pööranud töölt inimestele, kellega koos töötan. Läbi rea juhuste on minu kõrvale töötama sattunud inimesed, keda "õige pisut" tean juba varasemast elust. Siin toimetuses on aga rollid hoopis teised - lehte on vaja teha, uudiseid on vaja leida, tööd on vaja jaotada. Mulle väga meeldib näha, kuidas kõik annavad endast parima, toetavad üksteist, annavad sõbralikult nõu, kuulavad sõbralikku nõu, tantsivad Bengat, naeravad, halavad, kiruvad, teevad head tööd.
Pean aga tunnistama, et mitte need väikesed ja suured asjad ei ole määravaks saanud, et minu töökoht skaala punasest otsast rohelisse venitada. Mis on siis olnud minu jaoks oluline, et asju enda jaoks ümber mõtestada ja lõpetada raha nägemine põhimotivatorina? Tuletasin endale meelde Marcus Buckinghami ja Curt Coffmani raamatust (Kõiki reegleid rikkudes) loetud kuldset küsimust - kas töötajal on vajalikud teadmised ja oskused oma töö edukaks sooritamiseks?
Selles küsimuses peituski iva! Suur kergendus oli see üles leida. Avastasin nimelt, et mulle valmistas ülimat peavalu arvestamine, kui palju leheruumi võtab tavalisse Wordi dokumenti trükitud lugu või pilt. Mul oli ees hunnik materjali - lühiuudised, pikad uudised, mõned pildid, infokastid, reklaamid jne ning mul polnud õrna aimugi, kas materjali on piisavalt ja kuidas see peaks lehes reaalselt paigutuma. Nii vaevlesin pärast teiste lahkumist keeruliste arvutamiste küüsis ja jõudsin lõpuks kujundaja juurde täiesti räsitult, sealjuures enamasti valesti väljaarvutatud ruumipaigutusega.
Lisaks sellele olin suur kobakäpp lühiuudiste sobivasse pikkusesse toimetamises. Kulutasin mõttetult kaua aega pressiteadete ja BNSi uudiste ümberkirjutamisele, kuigi tegemist on äärmiselt lihtsa käsitööga, mis mõnede nippide teadmisel võtab vaid mõne minuti.
Nii et suurima üllatusega avastasin, et asi ei olnud sugugi ajakirjanikutöö "iva" puudumises, nagu olin ekslikult arvanud. Mul puudusid hoopis töö edukaks sooritamiseks vajalikud oskused ja teadmised! Hämmastav, arvasin, et pea täielikult läbitud ajakirjanikukursus TÜ-s on piisav garantii maakonnalehes tõhusaks opereerimiseks! Takistuseks võivad aga saada hoopis lihtsad asjad, mis asjasse süvenemata võivad tähelepanuta jääda. Ma ei ütle, et kavatsen tulevikus end ajakirjandusega siduda, kuid tahan öelda, et ei maksa järeldustesse hüpata ja vastused on vahel seal, kuhu sa parajasti ei vaata.
Nii et pärast paaripäevast harjutamist on mul leheruumi arvestamine pea täielikult käpas. Olen ka kõva käsi lühiuudiste toimetamises, nii et võin endale südametunnistusepiinadeta lubada tööluusi randa, kartmata, et õhtu venib tänu sellele masendavalt pikaks.
Minu seisukohad tõesti muutuvad ajas, nii et mul ei ole kunagi õigus:)
ma loodan, et Ants su blogi lugema ei juhtu...hõkk-hõkk...:) vaevalt eksole.
ReplyDeleteTegelt tööluus ujumaie peaks lausa töötaja õiguste hulka kuuluma! eriti veel saaremaa mõnusa suve puhul!
Antsu osas on mul muidugi suur hirm, sest kunagi ei tea, millal läbimurre toimub - kunagi tuleb ka see päev, mil Ants õpib oma maili kasutama, järgmisel laseb mu aga juba blogis tehtud avalduse põhjal lahti...
ReplyDelete