Mida oli punase ninaga ämblikul mulle öelda?

Minu ilus õhtu, hetk enne magamajäämist. Lamp veel põleb, raamat juba kinni, mõtted kaugel. Kesk õdusat olemist leian end äkki tõtt vaatamas hiiglasliku ämblikuga, kes on end mööda mu jalga üles vinnanud ja on ilmselt ka ise harjumatust rambivalgusesse sattumisest pisut segaduses. Ämblikul on punane nina ja pikad peenikesed roosad jalad. Selline friigi olemisega ämblik, kelle otsa igapäevaelus ei koperda sel lihtsalt põhjusel, et ta elab ainult maja kõige hämaramas sopikeses oma tolmumattunud ämblikuurkas, üksnes punane nina välja paistmas.

Ma ei hakka siin detailselt kirjeldama mind vallanud tundegammat, kui loodetud koiliblika asemel, keda hetk varem oma linade vahel uitamas olin näinud, leidsin oma jala tagaküljelt imeväikeste karvadega kaetud piraka ämbliku. Oluline on see, et mu automaatne reaktsioon oleks olnud see ettevaatlikult jalgu sättiv olevus kiirelt puruks muljuda, sest pärast seda, kui neid jalgu loodusfilmis suurendatuna nägin, tunduvad need kuidagi võimsamad ja mürgisemad.

Ometi nii ei läinud. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mu automaatne reaktsioon mööda mingit sisemist kanalit pidi kusagile kõhtu suruti ja see sinna suure klombina ootama jäi. Mina aga vaatasin punase ninaga ämblikuga hetke tõtt, sättisin ta paremini vasaku käe põidlale istuma ja transportisin akna juurde, endal näol ilme, et tegemist on rutiinse õhtuse tegevusega ja mu tulevikuplaanidesse kuulub raudselt loomaaias ämblikutalitajaks saamine.

Alles siis, kui punanina end õues metsviinapuuokstes turvaliselt tundis, pääses ka klomp mu kõhust lahti ja väljendus 3-sekundilises õlgadevõdistamises, peast aga vilksas läbi eriti terav mõte: "ÕUDNE ÄMBLIK!! Jube mõelda, et sihukene mu linade vahel uitas!"

Aga see ei ole mu tänase postituse mõte. Oluline oli see, et sain veelkord kinnitust, et oma esmastele reaktsioonidele ei pea alluma. Vaatamata instinktidele suudan end pikaajalise visa töö tulemusel harjutada käituma risti vastupidi oma automaatsetele teguviisidele, mis tihtipeale on omandatud kas juhusliku kasvatustöö tulemusel, läbi halva eeskuju või muul täiesti teadvustamata moel. Kui palju kahtlase väärtusega asju teen elus automaatselt, arvates, et see on mu pärisosa, määratud tähtede seisu või geenide poolt.

Ma ei räägi siin sugugi ainult tühisest ämblikufoobiast, vaid palju varjatumatest teguviisidest, mis on meil nii sügavalt veres, et nende olemasolu tundub olevat kaasasündinud. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse, kelle kohta liiguvad stereotüübid või seovad juhuslikud negatiivsed kokkupuuted minevikus, harjumus teatud olukordades vihastada, tühiste probleemide tõlgendamine stressiolukordadena ja vastav reageerimine. Oluline ei olegi see teguviis ise, vaid väärtus, motiiv või veendumus selle taga, mis aga sageli on täiesti teadvustamata. Olen kindel, et sisemine veendumus hakkab varem või hiljem automaatseid reaktsioone mõjutama, seega jääb üle vaid töötada selle kallal, et need veendumused põhineksid õigetel alustel ega oleks teadvustamata aistingud. Alustada võiks kasvõi sellest, et esitada endale rida "miks" küsimusi ja vaadata, kas tulemused on rõõmustavad või ehmatavad.

Mis sundis siis mind seda ämblikku säästma? Ma ei saa öelda, et mulle kunagi hakkaks meeldima sellist sorti elusloodus mu voodis, seega ei olnud mu eesmärgiks enda harjutamine pikakoivaliste 8-jalaliste elukatega enda läheduses. Mulle on lihtsalt äärmiselt vastumeelne tappa. Minu ja ämbliku teed ristusid juhuslikult, temal olid omad toimetamised, minul omad. Ma tunnen, et ämblik on mingis mõttes minuga võrdne, mul ei ole õigust otsustada tema elu või surma üle. Elu on midagi imelist ja mõistetamatut ning kord võetut ei saa enam tagasi. Teadmine, et punase ninaga ämblik või mõni muu suvaline putukas, loom või lind jätkab oma eksistentsi õnnelikult - või lihtsalt jätkab - ka pärast minuga kohtumist annab mulle rahulolutunde. Ma ei soovi, et mu põhjendamatud ja egoistlikud hirmud saaksid kunagi vabanduseks sellele, et millelegi elavale alusetult viga teen (rõhutan siinjuures sõnas "alusetult", sest ma ei räägi sääsetapu takistamisest, kalandus- ja jahinduskvootide nullimisest või muust põhjendatust). Selline aukartus elu ees on minus kasvanud aastatega ja on suurem, kui mingi tühine hirm punase ninaga karvajalgade ees.