Kõik, mis juhtub, on hea

With the moonlight to guide you
Feel the joy of being alive
The day that you stop running
Is the day that you arrive

Elu.

Kurjam, murjam, lurjam, vahel on tunne, et sellest rääkimine on üks tühipaljas ajaraisk või hoopis suurustamine. Elu on elamiseks, mitte arutamiseks. Kirjutamine tähendab arvuti taga oldud aega, selle asemel võiksin praegu kottis dressi selga tõmmata ja kusagile hämarasse lossiparki kondama minna, et niisama tuult nuusutada ja tajuda oma päris tõeliste meeltega, mis maik sel saareõhul man on. Kanda endas ehedat elu, mitte ekraanil tähti ritta seades mõtiskleda, mida ma sellest kõigest arvan.

Aga teinekord tuleb tunne, et tahad välja öelda – või lausa karjuda, midagi teha, et väljendada kogu seda hinge kogunenud suursugust tunnet, üleni elusat rõõmu lihtsalt olemise üle. See peaks ju igale inimhingele tuttav tunne olema...kuhu me selle küll igapäevaselt topime, et ta nende kiirelt päevitust kaotavate eestimaiste ilmete alla pahatihti sootuks ära kaob?

Tean küll – kui elu peksa annab, on kerge oma usk ja lootus pikale puhkusele saata, manada näole kergelt põlastav, justkui elukogenud naeratus ja öelda “teadjaid” asju. Lasta endal märkamatult läbi imbuda kibestumusest, ammutada kogemustest vaid lootusetust ja panna süda sootuks kinni. Sest elu on selline, paneb asjad paika, noortel suu kinni, keerab energiakraanid mõõdukale režiimile ja üllatused – oi, neid ei ole enam ammu leidnud!

Ma tegelikult ei taha hinnanguid anda. No kuidas ma saaksingi? Olla 25 ja rääkida elust on vast kergem, kui sedasama energiat ka 85-lt endas kanda. Aga ausalt – ma olen neid 85-seid näinud! Vähe küll, aga nad on olemas. Mitte ainult elus, vaid üleni elusad, huvitavad, imelikud, uudishimulikud nagu väiksed jänesed. Tunned ennast nendega samas paadis olevana, uus küsimus juba ümber nurga paistmas ja avastamisrõõm silmanurgas helkimas.

Kellel tegelikult on õigeid vastuseid? No mitte ainumalgi kellelgi! Jaaa, mõistan, minus räägib sotsiaalteadlane, mu tuttav insener vajaks vast põhjalikumat diskussiooni, et mu mõttega tegelikult nõustuda, aga elu ei ole siiski ju täppisteadus.

Vahel on parem reegleid mitte teada ja kindlasti ei tasu end ümbritseda valede lugudega. Lood, mis räägivad energiatühjadest asjadest võtavad olemiselt justkui lootust ära. Lood, mille eelduseks on mure ja õnnetus, sätivad ka kõik positiivsed asjad ajutisse valgusse. Kui lamp kustub, jääb alles vaid eeldus, milleks on siis surm, vananemisega kaasnev jäikus, purunenud suhted – või mis iganes muud müüdid, mida kibestunud hinged ja tõekuulutajad tahavad uskuda.

Loome oma kogemused ise. Ise valime, mida endas kanname ja mis eeldusi valime oma kogemuste tõlgendamiseks. Mis need eeldused siis on, mida me elu vaadates ja hinnates kasutame?

Üks keemiaprofessor ütles mulle, et ka metsa läinud katse on alati edukas, sest kui kõigi katsete tulemusi ette teaksid, ei oleks ju mingeid avastusi. Kui läheb metsa, jääb küsimus – miks nii? Ja sealt tulevad teaduslikud ja muud läbimurded.

Oi, jeeprem, kui ma oma 85ndat sünnipäeva pean, siis tahan näha palju rõõmsaid nägusid enda ümber ja rõõmsalt kilgata selle üle, et JÄLLE juhtus midagi naljakat! Ja muidugi palju muid asju enne seda:)

Peaks ikka need kottis dressid selga tõmbama ja parki loivama, homme ju juba uued tuuled.