Pages

Dec 26, 2006

Jõulunostalgia ja minek

Üks miinus ahiküttega majas elamise juures on see, et kui talvisel ajal pikalt kodust ära oled olnud ja tagasi saabud, tervitab sind täiesti külalislahkusetu tuba. Külm, nii külm, et sõrmed külmuvad klaviatuuril ära ja vana soojapuhur su süles pläriseb sedavõrd kõvasti, et pead muusika ebanormaalselt valjuks keerama. Paned küünla põlema ja jood kuuma kohvi, et end koduselt tunda, aga kõik tundub siiski võõras ja kõle, nii et ei taha isegi mõelda sellele, et pead mingil hetkel voodisse ronima, kus su kehasoojus tundub vähemalt pool tundi linade külmusele alla jäävat.

Niisiis ei lähegi ma täna magama. Triigin põrandal linasid ja panen end valmis järgmiseks seikluseks, mis mind Saksamaal ootab. Saabusin just Saaremaalt, kust pere ja jõulutunde keskelt oli seekord eriliselt raske lahkuda ja seetõttu harmoneerub mu meeleolu hästi külma toaga.

Jõulud Saaremaal on midagi erilist, sooviksin kõigile selliseid jõule nagu meil. Oleme need jäänukid, kellel ajast aega on jõuluvana käinud ja kes siiani pakkide lunastamiseks salme loevad ja erinevaid pähekargavaid tobedusi teevad. See on pisut piinlik, aga ühendav ja armas, kui õe ja emaga mingit jõululaulu laulame või kui vend oma järjekordse poolropu internetist leitud jõululuuletusega lagedale tuleb. Ja äärmiselt naljakas, kui mu õepojal salmid otsa saavad ja ta järjest improviseeritud mõistatustega lagedale tuleb: “Mõista, mõista, mis see on – punane müts peas ja istub kuuse ja klaveri vahel?” või “Mõista, mõista, mis see on – seisab sinu ees ja loeb luuletust?” Ja kui mu oma 3-aastane entusiastlikult jõuluvana ette hüppab ja minule üllatuseks “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh” laulab, pooli salme ära jättes ja huvitavate sõnakombinatsioonidega lagedale tulles. Olen üldse uues rollis, kui temaga koos julgustuseks jõuluvana juurde lähen, kuigi ma ei tea, kas minust kunagi üldse saab traditsioonilist ema, kes ennast iga päev pisut uues rollis ei tunne. Vist mitte, minu roll ongi asjade üle imestada.

Aasta aastalt läheb seltskond jõuluõhtul aina kirjumaks. Mu lahutatud vanemad, kaks endist väismeest, üks nendest koos oma uue tüdrukuga, pere lapsed, kes ei olegi enam nii lapsed koos oma lastega, vanaema, kes seekord ei tulnudki välja oma igihalja “Jänesel on jäme pea, rohkem salme ma ei tea’ga” (mis tõestab järjekordselt, et inimene on ka pärast 80ndat eluaastat õppimisvõimeline). Ja selles imelikus seltskonnas on midagi nauditavat, mis lubab inimestel ennast hästi tunda ja meelitab ligi.

Stiil pole oluline, sisu loeb. Meie jõulukuusk.

Mul on hea meel, et meie perekond on suutnud luua traditsiooni, mis meid jõuluks koju tirib ja milles on liigsöömisest palju rohkem maagiat. Seekord jäävad küll kella kolmeni kestvad vestlused, vana aasta saunaõhtu ja uuel aastal hullude Kuriste ja nende järeltulijatega katusel seismine ning igas suunas särava ilutulestiku nautimine ära, aga nagu mul varemgi on ette tulnud, ei saa ma kõike, mida tahaksin ja seekord valisin uued kogemused ja võimaluse oma maailmapilti avaramaks venitada.

Lähen Saksamaale 10-päevasesse meditatsioonilaagrisse, et maailmast ja muust elust äralõigatuna ehk küpsemaks inimeseks saada. Mu elu on suurepäraselt hullumeelne, võibolla vahel liiga hullumeelne, sest pean sisselipsanud 36-tunniseid päevi ohumärkideks. Aeg järele mõelda ja vaikida oma kiirustamiste keskel.

Nii et kaon eetrist mitmeks nädalaks, tagasi tulles räägin.

Dec 11, 2006

Inimesed kõidavad mind

Taas on öö. Kell on peaaegu neli hommikul. On juba nii tavaline töötada öösiti ja samas põgeneda selle töö eest kaugemale, mitte raatsides magada, kuid mitte ka tehes seda, mida peaksin. Liigun ühelt internetileheküljelt teisele, leides sealt erinevaid inimesi ja olles haaratud nende eludest ja lugudest. Ja tundes mingit kummalist igatsust inimeste järele, tahtes neid veelgi enam tunda. Nende sõnad tulevad nii tuttavad ette, sarnane iha maailmas midagi muuta, sarnased küsimused tuleviku kohta. Nad tunduvad nii omad, kuigi ma neid ei tunne. Ja see täidab mind igatsusega, tahaks neile kuidagi midagi head teha.

Lugesin PAI (President of AIESEC International) blogi http://dey.myaiesec.net//, see oli nagu oleks avar sisemaailm püüdnud läbi sõnade teed välja leida. Ainult aimdus sellest. Füüsiline maailm oleks nagu liiga kitsas, tõlgendused ja seosed inimese peas on palju avaramad.

Ma ei peagi inimest tundma, et teda armastada. Lihtsalt inimeseks olemise eest.

Rääkisin mõni tund tagasi oma sõbraga Kolumbiast, kes juhib samuti lokaalkomiteed (LCd) ja mõlgutab mõtteid tuleviku teemal. Ma loen tema mõtteid ja lihtsalt naeratan – ma ei ole üksi! Loodud side tekitab sooja ja kindla tunde, kuigi ma ei tea, kas me temaga enam üldse kohtumegi (saime tuttavaks Poolas AIESECi International Congressil).

but I am telling you...it's sad sometimes not to have 100 years more to be able to do all things you want to do in life

when you are running for example your LC...

you know all the things you have to do..

but the list grows and grows everyday..

1:55 so you have to prioritise..

cause...otherwise...you will go crazy..

and also..

1:56 you wont get anything at the end

that's the same now..

many opportunities..

many things I want to do..

but just gotta choose coouple of them

Täna õhtul oli meil AIESEC Tartu juhatusega tagasisideõhtu. Kuulsin, et nad on mures mu liigsuure pühendumuse pärast AIESECile ja kardavad, et äkki koorman end üle. Ausalt öeldes ei oska ma selles osas mitte midagi muuta ega tahagi. Ma naudin, iga päeva, iga väljakutset ja probleemi. Loomulikult töötan tasakaalu leidmise kallal, et end mitte läbi põletada, aga eks sedagi teen seetõttu, et mu põnev elu mind selleks sunnib. Elades tuimalt ja ilma kohustuste ja sisemise põlemiseta, ei oleks mul iial vajadust leida tasakaalu.

Mille suhtes ma siis kirglik olen? AIESECi kui sellist ei olegi ju olemas. OK, on teatud struktuur, õppevahendid, traditsioonid jms, aga see ei ole AIESEC. AIESEC on idee, mis inimesi ühendab. Arendada ennast ja teisi. Muuta maailmas midagi. Mitte sallida ebaõiglust ja laiskust. Mitte olla vait, kui tuleb rääkida. Muuta oma elu seikluseks. Armastada arengut ja inimesi. See ongi see jagatud kirg, mis seob mind ja Lucast Kolumbiast ja tundmatuid inimesi, kelle blogisid ma loen ja imestan, miks nad nii omad tunduvad olevat. AIESEC on idee, mis elab inimestes. Ja nii olen jätkuvalt inspireeritud nii ideest kui inimestest, kes seda kannavad. Ja inimeste aitamisest, kes otsivad.

Olen juba mitmel korral mõelnud ka seda, et kuidas oleks võimalik tekitada positiivseid tundeid inimestele, kes on “Lucas Kolumbiast” juba siin Eestis (ehk siis inimene, kelle püüdluste ja põhimõtetega ühendatust tunnen). Ma ei jõua ju kõigiga lähedane sõber olla, aga hoolin mitmetest inimestest sellegipoolest. Niimoodi salaja, lihtsalt soovides head. Või äkki see käibki nii vaikselt, ilma suurte sõnade ja vahuveinita – soovides head teed head?

Võiksin seda öist heietust lõputult jätkata. Vaatamata sellele, et Viljo hiljuti vihjas, et liigne positiivsus tundub võlts. No Viljo, sinder, ma ei saa sinna midagi parata, aga need on mu siirad mõtted. Ma ei suudaks ka hea tahtmise hetkel midagi negatiivset öelda (või siis loe eelmist postitust). Nojah, ja homme hommikul, kui ma endale jällegi suure tassitäie hästilõhnavat kohvi teen, mille aroomi ja maitset ma lihtsalt seetõttu nautida ei suuda, et olen liiga räbal, aga töö tahab tegemist. Aga homme hommikul ma ei kirjuta, sest räbal olemine on sügavalt mu isiklik mure, mida ma õnneks homme hommikul ka täiesti privaatselt lahendada saan.

Dec 6, 2006

Väljakutsed, mille parema meelega vahele jätaks


Eile õhtul lugesin Marule muinasjuttu. Ausalt öeldes on lihtsalt suurepärane teha päevas väikeseid pause ja tegeleda selliste imelike asjadega nagu muinasjutu lugemine. Marule lapsepõlve loomine, mis oleks täis seiklusi, lugusid ja põnevust on minu enda jaoks sama naudingutpakkuv kui talle. Kui tuli oli juba kustutatud, hakkas Maru rääkima, kuidas ta ei taha lasteaeda minna, sest kasvataja lööb teda.

Istusin siis seal pimedas toas ja kuulasin, kuidas üks väike kolmeaastane räägib mulle, kuidas kasvataja on teda näo pihta löönud ja tutistanud. Räägib sellisel rahulikul häälel, nagu see oleks üks elu paratamatustest. Ja mina kuulan, samuti rahulikul ilmel, endal võimetus, kurbus ja viha üle pea kasvamas. Needsamad kasvatajad käivad mulle päris sageli rääkimas, kuidas Maru on paha poiss ja üle rühma tuntud kratt. Seda juttu kuulates on alati kusagil hingesopis liigutanud tunne, et äkki saab Maru juba siit lasteaiast paha poisi sildi külge, millest tal hiljem tuleb suurte raskustega vabaneda. Nüüd kuuldes kasvatajate käitumisest tundub surve, millega Maru peab toime tulema, mulle endalegi painajalik. Ma ei kujuta ette, et keegi mind päevast päeva pahaks poisiks nimetaks ja aeg-ajalt kannatust kaotades lööks ning ma sealjuures suudaksin oma positiivse ellusuhtumise säilitada.

Tegelikult on see olukord kordades raskem, kui enamik väljakutseid, mis seotud minu täiskasvanueluga. Selles puudub loogika ja ma ei saa seda mõjutada lihtsalt oma tegudega. See, mis lasteaias päeva jooksul toimub, on peaaegu minu kontrolli alt väljas. Kodus olen mina see, kes oma väärtushinnangute ja kasvatusmeetoditega Marust inimest kujundab. Kuulan oma kõhutunnet ja kõik on korras. Nüüd aga on minu jaoks olulises osas elus mingi viga, mille lahendus tundub isegi minule keeruline. Ma ei tea, kuidas oleks kõige parem aidata inimest, kelle heaolu hetkel otseselt minust sõltub. Rääkida ilma suuremaid pingeid tekitamata ja lahendusi leides? Proovin. Vaatamata pettumusele ja vihale.

Dec 3, 2006

Kes otsib, see leiab - vanarahvas teab

Minu lakkamatu huvi maailma vastu ja sellest tulenev segadus suutmatuse üle seda alati mõtestada on mind masendanud. Mu vaim on nii piiratud. On nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Mida rohkem ma proovin, seda rohkem saan aru, et saaksin veel palju paremini. Selle kõige taga on midagi, mida ma ei mõista. Ahmin teadmisi endasse, kõikjalt, vahel valivalt, vahel valimatult, lihtsalt suurest soovist mõista. Ja mida rohkem tean, seda enam on küsimusi.

Olen piiratud. Mu kogemused on piiratud, mu vastusevariandid on piiratud, mu oskused ellu viia on piiratud. Ma ei tea. Aga sinder, ma tahan teada! Ja niisiis liigungi edasi püüdes mõista. Ma ei ole kunagi taibanud, et see ongi minu tugevus – uudishimu ja huvi maailma vastu. Jah, see ajab mind segadusse ja tekitab suutmatuse ning isegi läbikukkumise tunde, aga hoiab liikvel.

Loomulikult kogen pidevalt ka õnnestumisi, isegi lahenduse leidmine küsimusele, mis on mu rahulolematuse taga, on minu õnnestumine. Kui suures peasvalitsevas mõttesegadikus hakkab ühtäkki mingi selgus kooruma ja võrgustik moodustab struktuuri, täidab mind elevus ja ärevus, nagu oleksin teinud ilmatuma olulise avastuse. Olgugi, et paljud on enne mind ammugi samale järeldusele jõudnud, olgugi, et see avastus toob päevavalgele veel 10 seni varjus istunud mõttesegadikku. Ausalt öeldes on see põhiline põhjus, miks isegi argipäevi sageli seiklusena tunnetan, kuigi põhiline tegevus toimub mu peas.

Sellel kuul olen rääkinud kahe teadlasega, kellega vestlused on olnud viimase aja parimad õppimiskogemused. Need inimesed ei ole väga erinevad minust, kuid meid lahutab elukogemus, mistõttu saan küsimusi küsida nagu iseendalt aastate pärast, vältides sellega hulga lõkse ja kiirendades protsesse küsimusest vastuseni (see võrdlus võib tunduda imelik, sest loomulikult olen täiesti teine inimene, kuid tunnen, et jagatud väärtused muudavad inimesed sarnasemaks kui esmapilgul arvata võiks. Ja usun üha enam, et maailmas on mingi sisemine loogika, mingi universaalne tõde või jagatud maailmatunnetus, mis ühendab kõiki edukaid inimesi sajandite tagant kuni tänapäevani. See on aga hoopis teine teema.).

Veel kuu tagasi arvasin, et minu õnne võti peitub valiku tegemises. Tänasel intervjuul ütles Kaja Tampere, Eesti esimene PhD suhtekorralduse erialal hoopis, et õnn ja edu peitub kogemuste rohkuses:

Elus tuleb teha igasuguseid töid ja pead oskama näha võlu ja naudingut absoluutselt igasugustes töödes. See ei ole eesmärk omaette olla edukas, eesmärk peaks olema rikkalik kogemus. Ma ei ole kunagi peljanud musti töid, lihtsaid töid, aga samal ajal ma olen olnud Eesti Energia juhatuse liige, liikunud kõrgseltskonnas, käinud konverentsidel. Selliste erinevate äärmuste kogemine elus on äärmiselt vajalik - ei tohi häbeneda olla koristaja või rookida laudas sõnnikut, sest see on üks osa elust ja sa pead seda protsessi ka teadma. On vaja kogeda erinevaid tasandeid, tuleb kätt külge panna ja kogeda maailma.

Huvitav paralleel mõne nädala tagusest intervjuust käitumisökoloogia suuna rajajaga Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud zooloogi Raivo Männiga:

Kindraliks peab ikka saama selline mees, kes on kunagi näinud ära kaevikuelu ja kõik need kirbud, kes teab, mida rividrill tähendab. Kui tema on kindral, ta suudab mõista, mida teevad need kõige madalama tasemega inimesed. Kui ta ise ei ole kunagi sellel tasemel olnud, siis ta ei suuda seda kunagi mõista. Igal pool, kus on vaja juhtida kollektiivi, suhelda inimestega, kehtivad ju ikkagi samad põhimõtted – sa pead olema empaatiavõimeline nende inimeste suhtes, kelle eest sa vastutad. Juht ju vastutab, juht on teener.

Sellest paralleelist saab mitmeid huvitavaid arutlusi arendada. Jään praegu aga alguses püstitatud küsimuse juurde õnnest ja valiku tegemisest. See kõik ei tähenda ju, et ma ei peaks valikut tegema. Endiselt arvan, et ma ei saa olla ekspert kõiges. See erinevate kogemuste hankimine ja “maapinnaga” kontakti hoidmine ei ole ju otseselt vastus, mida otsisin. Kuid mulle tundub, et otsisin vastust pisut valest kohast. Kui päris aus olla, siis arvan, et olen hetkel üsna õigel teel. Pagana päralt, ma olen ju väga rahul sellega, mida teen ja hangin iga päev üha uusi vastuseid, mis siis, et "iva" nagu ikka käes pole. Lisan siia ka Raivo Männi kommentaari, millega minu tõlgendus Dan Gilberti õnneteooriale pisut liiga julgeks osutus:

On märksa tõenäolisem, et "kindlate otsustajategi" õnn seisneb tegelikult selles, et nad juba oma algselt loomult pole liiga ambitsioonikad ega valivad, ning kalduvad iga valiku juures eelkõige nägema selle valiku positiivseid külgi. Nii et hoopis kolmas faktor - isiksusetüüp - määrab ära nii otsustuste tegemise tüübi kui ka õnnelikkuse, mitte et otsustamine tagab õnne.

Isiksusetüüp. Uudishimu. Erinevad kogemused. Täna vilksas mu silme eest läbi mingi täiesti uus ja põnev maailm. See on hetkel liiga hägune, et seda kindlalt defineerida, aga pean siiski tunnistama, et teadus ei ole minu jaoks iial varem sellise nurga alt avanenud ja kunagi pole keegi seiklust ja teadust minu jaoks nii tugevalt seostanud.

Kui mul on siiani olnud nii raske valida, siis äkki tõesti peitub vastus hoopis kusagil mujal?