Pages

Nov 13, 2006

Ajakirjanikutööl on siiski omad plussid

Olen juba ennegi öelnud, et minu jaoks teevad elu põnevaks inimesed, kes ei karda iseendaks jääda ja kes oma olemusega minu jaoks uusi maailmu avavad. Ometi olen alati pisut rabatud, kui mõne silmatorkavalt erilise maailmaga kokku põrkan, sest kuigi ammutan pidevalt uusi ideid kõikidelt inimestelt, kellega kokku puutun, jäävad need õppetunnid enamasti minu poolt selgelt tunnetatava maailma sisse. Niisiis on äärmiselt tore olla rabatud, kui avastad taaskord, kui erinevaid ja isikupäraseid inimesi olemas on.

Aga minu tänase loo ajendist lähemalt. Nimelt hakkasin taas ajakirjanikuks, põhilise kaalutlusega raha teenida. Tegelikult oli see ainus kaalutlus, sest huvipakkuvaid tegevusi mu ümber on üleliia palju nagunii ja oma karjääri osas mul tõsiseid ajakirjanduslikke ambitsioone ei ole.

Niisiis edastan kord kuus uuele, detsembris ilmuva hakkavale Saare lehele intervjuu mõne mandril elava saarlasega. Oma esimesi kalu püüdma minnes sattusin aga kohe sedavõrd värvika kuju otsa, kes mulle meelde tuletas, mis ajakirjanikutöös tegelikult veelgi kõitvam on. Jah, raha on tore, raha on vaja, aga võimalus rääkida inimestega täiesti erinevatest maailmadest mõneti hindamatu. Ajakirjanikuna on mul privileeg nautida intervjueeritava täit tähelepanu, ta ei räägi ju ainult minuga, vaid tuhandete lugejatega mu selja taga, seega pääsen inimesele lähemale, kui seda tavaelus iial saaksin.

Alljärgnev tekst on ühe Tartu Ülikooli tunnustatud õppejõu vastus minu intervjuusoovile. Nii üllatav, et sundis mind mitte üksnes hulk aega omaette naerma, vaid ka ajaveebisissekanet tegema, vaatamata kõhklusele isikliku kirjavahetuse avalikustamise eetilisuse osas (jätan seega nimed nimetamata, vihjeks nii palju, et plaanin detsembris kolme erinevat õpejõudu intevjueerida). Ma pean tunnistama, et ma ei jõua selle õppejõuga kohtumist ära oodata. Kasvõi tasuta.

Iseendaksjäämine on inspireeriv.

> Rõõm oli lugeda, et Teie saarlase identiteet ei ole mandril elatud
> aastatega kusagile kadunud

Too-oh, armas laps, kust söukest asja lugeda oli?

> Kui olete nõus oma elust saarlastele pajatama, siis saatke vastuses
> ka sobiv intervjuuaeg.

Äinoh, juu ikka peab aega leidma. Iseasi, kas mool midagid iseäralikku rääkida oo.
Nädalavahetusi äi p'tea paergust lubada, tihtipeale maa söida siis Tartust ää. Aga maa istu sii töö juurdes änamasti iga öhta kellu
kaheksani väl'a, äkist saab söukse öhtuse aa kogu leppida? Alates kasvöi
oome öhtast.


Huvitavaid lugusid minevikust: palju pahandust tekitanud foto minu ajakirjanikutöö algusaegadest. Noore pere kodu, mille katus oli kilega lapitud ja tapeet hallitusseente tõttu seintelt maha koorunud. Vett tuli tuua 2 km kauguselt ja bussi peale pääsemiseks tuli lapsevankriga logistada 6 km. Pahandus tekkis sellest, et maja omanik, kes perel seal elada lubas, oli solvunud, et tema omandit ilma küsimata lehes näidati. Võttis mitu telefonikõnet ja südamlikku vestlust, et konnatiigis vesi jälle tasaseks saada. Pere sai artikli peale aga uue kodu, kus nad, kui ära ei ole surnud, kuni tänaseni tasuta elavad. Õnneliku lõpu huvilistele rahustuseks - ei ole ära surnud.

Nov 9, 2006

Aeg valida

Otsin praegusel ajal eriliselt agaralt oma elu eesmärki. Olen viimastel aastatel tegelenud tugevalt enesearendamisega ning saanud kõvasti teadlikumaks oma tugevustest ja nõrkustest ning omandanud oskusi valdkondades, millest on kasu igal elualal - avalik esinemine, meeskonnatöö, ajaplaneerimine jne. Nüüdseks olen aga jõudnud hetke, kus sellest enam ei piisa. Tahan tugevamat fookust, teadmist, kus ma seda kõike kasutama hakkan, valdkonda, millele pühenduksin samasuguse tulega nagu hetkel AIESEC Tartu juhtimisele, et viia ellu muutus, mille oma elu eesmärgiks leian olevat.

Olen jaganud oma sisemisi kõhklusi ja küsimusi mitmete mulle oluliste inimestega, vahetanud e-maile erinevate konverentsidel kohatud inspireerivate kujudega, teinud põhjalikke eneseanalüüse ja otsinud vastuseid mitmel muul erineval moel. See kõik on aidanud lahti harutada mitu umbsõlme, kuid otsust - mida ja kus siis ikkagi - ei ole mul endiselt.

Kuna mul on palju huvisid, ei suuda ma ühest valdkonnast teise kasuks loobuda ja tundub, et tahaksin töötada mitmes vallas. Kuna olen aga veendunud, et elu on liiga lühike, et olla kõige-ekspert ja muuta midagi mitmes valdkonnas, tean, et pean valima. Ja just valikuterohkus ongi see, mis mind rahulolematuks teeb.

Siiani ei ole ma öelnud midagi uut, seda kõike teadsin juba varem. Küll aga on mu vastuse leidmise vajadus toonud lagedale uut infot, mis hetkel on küll vastuseks vormistamata, kuid kindlasti lisanud uut perspektiivi mu peatsele otsusele. Nimelt kaevasin www.ted.com sügavusest välja ühe hiilgava ettekande Harvardi psühholoogia professorilt Dan Gilbertilt , mis andis mulle uue suuna - http://www.ted.com/tedtalks/tedtalksplayer.cfm?key=d_gilbert <-- soovitan ise üle kuulata

Ma ei ole mingi erand - enamik inimesi vaevleb valikutevõimaluse rohkuse käes. Just nimelt - vaevleb, kuigi tundub jube hea, kui saad valida mitme asja vahel. Ometi hakkab inimene peas automaatselt kerima kahetsus kaotatud võimaluse üle, kui ta ühe asja kasuks otsuse teeb. Kas see mees on ikka see parim variant, äkki homme kohtan sobivamat? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas osta sülearvuti või teha silma laseroperatsioon?

Dan Gilberti võimas mõte oli aga selline, et inimese õnn ei olegi väga suures sõltuvuses sellest, millise otsuse ta elus teeb. Oluline on teha otsus ja sellele kindlaks jääda, see on kõik. Harvardi katsed näitavad, et inimesed, kes on teinud otsuse ja sellele kindlaks jäänud, on õnnelikumad kui need, kes kahtlevad mitme "hea" valiku vahel ega julge/suuda otsust langetada. Loomulikult on oluline omada eelistusi ja mitte kõik valikud ei ole head, kuid inimesed tähtsustavad üle vahet, mis kahe võrdselt sobiva otsuse vahel valimine nende tulevikule võiks omada. Nad arvavad, et ühest loobumine tähendab tingimata millegi kaotamist, kuigi tegelikkuses ei oma kaotatud valikuvariant tulevasele õnnetundele mingit mõju. Hoopis kartus, et valitud tee võib juhtida halvema tulevikuni kui alternatiiv muudab inimesed otsustusvõimetuks ning sellega õnnetuks.

Mida see kõik minu jaoks tähendab? Arusaamist, et hetkel ei ole mu elus enam eriti häid ja halbu otsuseid, on ainult vajadus valida. Ja vabaneda hirmust, et valimine sulgeb mõne ukse. Niisiis plaanin varsti otsustada, kuhu panen oma südame ja jääda sellele kindlaks. Ootan huviga arenguid.