Pages

Oct 31, 2006

EuroCo 2006 pildis

Eesti delegatsioon Ohridi kaldal mõtteid jagamas ja elu üle järele mõtlemas. Mida tulevik toob?


Balkani rahvas kohaliku puhkpillimuusika peale hullumas.
Nädal hullude presidentidega - ja ikka naeratan! Küllap on siis väärt inimesed:)

Delegaadid konverentsi lõpetamisel. Eriline hetk, mille Jarda palus mällu salvestada ja meelde tuletada, kui kunagi on vaja sisemist jõudu. Jäi meelde küll.


Bukaresti LCP Mugur



EuroCo OCP Darko ja Eesti tsikid global village ajal Skopje kaubanduskeskuses.

Milenniumi rist, mis tundub öösiti nagu Skopje kohal õhus rippuvat. Ronisime selleni 2,5 tundi, et Kribu Türgist toodud arbuusi veini juua ja Siimu sünnipäeva tähistada.



Viini LCP Niki

Oct 23, 2006

Hinges on aardeid


Ohridi järv

Konverents on läbi. Istun üksinda ühe Euroopa vanima ja sügavama järve, Ohridi kaldal, mille põhjas peidab end iidne linn ja kust hiljuti leiti Aleksander Suure kilp. Kajakad lendavad järve kohal, ümbritsevad mäed tunduvad vihmapilvede tõttu sinised ja häguste piirjoontega, õhk on niiske ja puhas.

Selles hetkes on väge. Asjad, mis minus seitsme päeva jooksul muutusid, ideed, mis esile kerkisid, küsimused, millele ma veel vastust ei tea, inimesed, kes mind inspireerisid on koondunud ühte selgesse ja sygavasse tundesse, mis talletub mu mällu pildina Ohridi tumedast veest ja pilvisest taevast, mis mägesid matta püüab.

Istudes Praha lennujaamas ja kuulates Vertical Horizoni "Underwaterit", mis ka Ohridi ääres mu kõrvus kõlas, satun sellesse hetke tagasi. Mu kurbus ja rõõm on peaaegu eristamatud, sulandudes üheks tundeks, mis igapäeva ja sisemaailma teravalt kaheks lõikab. Olen teisest reaalsusest, kui need möödaruttavad inimesed ja minu reaalsus pole grammigi vähem reaalne, kui see, mida saab käega katsuda. See on huvitav segu lugudest, mida olen korjanud ja kogenud ning lugudest, mille juhtumise potentsiaal on otseses seoses nii möödaruttavate inimeste kui kõige muuga, mis on parajasti käeulatuses.

Hetk Ohridi järve ääres ja sada lugu, mis selles peidus oli, jääb minusse alles ja aitab luua tulevasi hetki. Tajun nii teravalt hetke seotust mineviku ja tulevikuga, et ajal polegi tähendust, on ainult kulgemine. Põnev, etteaimamatu ja seikluslik.

Oct 13, 2006

Kaon tehismaailma

Buss väljub täna öösel kell 3. Kell 5:30 olen lennujaamas. Ja sealt edasi millalgi õhtuks Skopjes, Makedoonias. Selline imelik päev on homme, mul on raske sellest aru saada, kui siin arvuti taga nii tavapäraselt tööd teen.

Konverentsid on maailmad, mida tegelikult ei eksisteeri. Tehismaailmad, loodud ainult selleks piiratud ajaperioodiks ja on garanteeritud kordumatusega. Hulk inimesi erinevatest riikidest elavad koos ühel väikesel territooriumil ja tegelevad asjadega, millel ei ole mingit praktilist väärtust. Suhtlevad, arutlevad, diskuteerivad, jagavad kogemusi, õpivad, pidutsevad. Nad on konverentsi lõpuks ära kulutanud ka kõige salajasemad energiaressursid, sest nad tahavad kõike hästi teha, välja arvatud magamist. Selles maailmas on kultuur, mida samuti päriselt ei eksisteeri, vähemalt mitte üheski riigis. Ja reeglid ja kombed, mida ei saa sealt maailmast päris edukalt välja viia. Konverents jääb mõneti maailmaks iseendas, igaüks viib selle pärast jupikaupa laiali, aga sellisel kujul kokku teda enam panna ei saagi.

Sellisesse maailma ma varsti lähengi. Tegelikult pole vahetki, kas Makedoonias või Lätis. Seekord veedan küll kolm päeva ainult Skopjet avastades, nii et mul on hea meel, et olen niivõrd põnevas riigis, aga kahtlustan, et tegelikult avastan sellest kirjeldatud tehismaailmast rohkem "vaatamisväärsusi" ja eredaid hetki, kui Makedooniast endast. Imelik, et need inimesed, kellest ma ülejärgmisel esmaspäeval suure soojuse ja silmadesäraga räägin, on praegusel hetkel täitsa olemas ja teevad samuti oma igapäevaseid asju.

Kui tagasi tulen, siis riputan üles ka mõned fotod, jah.

Oct 11, 2006

Elu väljaspool hetke

Mul on hea meel teatada kõigile mu ajaveebilugejatele, kes on viimasel ajal end minu läheduses positiivsuse propaganda ohvritena tundnud, et tasakaal on olemas – ka minu elus on ajad, mida tagantjärele nimetatakse õpetlikeks, hetkel oleks aga kergem öelda, et lood on halvad. Ma magan viimasel ajal kuritegelikult vähe, tegin unetusest autoõnnetuse, mille kulusid ma veel ei taha teada, ma ei saanud konverentsi jaoks toetust ja seisan seega ühe eelarveaugu (või olgem ausad – kuristiku) serval, mu kuhjunud koolitööde rohkus on rabav (eriti mu vanematele, kui nad sellest muidugi teaksid:).

Pärast autoõnnetust tundsin kummalist tunnet – sattusin korraga reaalsesse maailma, tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kadusid mitmed tasandid ja ma olin korraga lihtne, väike, füüsiline inimene. Kõik oli korraga nii pisike ja kombatav – auto, selle kahjustused, telefon, millega asju ajada, inimesed, kellele sõbralikult ja süüdlaslikult naeratada, tänav, killud. Elu mõte oli autoõnnetus, ma ei vabanenud sellest terve õhtu.

Homme on kontrolltöö ja täna on kodutöö. Kui ma neid ära ei tee, siis ma ei saa kursust läbida. Punkt. See on reaalsus. On arvuti, juhend, fail, seljavalu, kollane valgus, pimedus akna taga. Ausalt öeldes ei ole selles hetkes mitte midagi ülendavat, selles puudub perspektiiv ja sügavus. See on ühetasandiline. Mu elu mõte on kodutöö.

Mida siis teha olukorras, kus igapäev on korraga nii põletav, et varjutab kogu maailma väljaspool seda? Mina igatahes ei taha olla stuck in a moment, nagu laulis U2, kuigi vähe teistel põhjustel. Ma ei taha istuda üksinda oma momendis, hoida oma probleeme suurendusklaasi all, omamata kõiki oma tulevikuvisioone, mälupilte, inspiratsioonimomente, üllatuslikke avastusi ja muid põnevaid asju, mis mu aju on talletanud, käeulatuses. Ma ei taha väga põhjalikult tundma õppida REAALSUST selles tähenduses, millena teda tunnevad paljud lootuse kaotanud inimesed, kes on välja mõelnud või negatiivselt tähenduslikustanud terminid nagu “elukauge”, “idealist” ja “unistaja”.

Minu tahtmisest saabki kõik alguse. Ma ei taha jääda probleemidesse kinni. Tahan nendest õppida. Oma vaimse tervise huvides luban endale ühe õhtu halinat ja mõnusat kurja saatuse kurtmist (ja võibolla isegi paar fraasi teisest päevast, seda seetõttu, et olen alles algaja), seejärel aga võtan vastutuse oma elu eest. No olgem ausad – mul ei ole enam erilist tahtmist unise peaga rooli istuda ja võibolla surma saada. Samuti ei taha ma tähtaegu üle lasta ja tunnen suurt vajadust õppida efektiivsem olemist.

Need on aga üsna praktilised õppetunnid. Kõige tähtsamaks pean hoopis võimalust töötada oma vaimu kallal. Ma olen sunnitud pingutama, et õnnelik olla, head asjad ei jookse mulle mugavalt sülle. Pean keskenduma, fookuse paika panema, välja ronima oma mugavustsoonist, pean süvenema oma frustratsiooni tagamaadesse ja üles leidma sisemised blokid, mis seisavad mu rahulolul ees.

See on huvitav.

Ma ei taha probleemivaba elu. Ma ei karda probleeme. Olen valmis oma masenduseks, sest sellele järgnev selgus on sedaväärt. Perspektiivis vaadatuna ei ole mu praeguseid muresid olemas, aga õppetunnid jäävad kusagile kogemustekapitali alles.

Seega olen tagasi hetkest väljas, veel küll pisut räsitud reaalsuse hoobist ja endiselt hädas oma kodutööga, aga ikkagi – hetkest väljas. Naudin hetke koos kogu niidistikuga, mis teda eilse ja homsega seob. Multireaalne mõtlemine.

Lõpetuseks lisan ühe hea lingi, mis minul aitas oma probleeme uues valguses vaadata:
Power Over Problems - Robin Sharma