Pages

Sep 15, 2006

Sada põhjust rahul olla

Vaatasin täna imestusega, et mu viimane sissekanne on pärit nii ammusest ajast, et väljaprinditult muudaks ta ilmselt paberi automaatselt pisut kollakaks. Võiks arvata, et midagi erutavat ja meelikõitvat pole toimunud, nii et püüan oma vaikimisega oma tühja elu lihtsalt salapärasemaks muuta. Tühjagi! Tegelikult on mul tunne, et vaatan omaenda elu kulgemist suu ammuli pealt ja muudkui mõtlen – sinder, kui põnev! Vahetevahel kahtlustan, et mu mõtlemises on lihtsalt üks kiiks sees, mistõttu täiesti tavalised asjad näivad kuidagi eriti ainulaadsed. Sõidan autoga ning vaatan vastutulevate juhtide nägusid ja elu ongi värviline. Joon ohtra piima ja suhkruga kohvi ja tunnen, nagu avastaksin elus esimest korda, kui jumalikult see maitseb. Panen vihmasaju ja Jamie Cullumi “Singing in the rain” enda jaoks sünkroonis mängima ja elusolemise rõõm on korraga kollasem kui mu vihmavari.

Need on aga juhuslikud naudingud, mille loomiseks pole tegelikult midagi muud vaja, kui hetke märkamist. Lisaks sellele täidab mu päevi ka tegelikult üsna kordumatute sündmuste tulv, mistõttu on nende mõtestamiseks üsna raske aega leida. Mul pole plaaniski kedagi tüüdata loeteluga nendest sündmustest või hoidku selle eest – detailse seletusega, sest vaevalt kedagi minu ajakavasse piilumine rõõmust hüppama paneb. Lühidalt kokkuvõetuna pean aga tõdema, et ma ei vahetaks praegust hetke mitte ühegi teise vastu, seda olenemata sellest, et mu eelarve on nii miinuses, et ma ei julge seda välja arvutada ja et ma ei ole päris kindel, kas juba pärast kaht koolinädalat ma kõigi koolitöödega päris järje peal olen. Võib ju tunduda tobe olla ühe tudengiorganisatsiooni kohaliku rakukese president, selle eest mitte palka saada, teha kompromisse oma koolitulemuste arvelt, vähendada magamisele kuluvat päevaosa miinimumilähedale ja planeerida oma aega nii hoolega, et söömine näib vahel asi, mille arvelt saab aega juurde varastada teha ning ometi!

Ometi olla selle üle läbinisti rõõmus, täis ideid ja sagedast vaimustust selle üle, et mul selline võimalus on. Arvan, et mu praegune amet on tõeline privileeg, saan iga päev kogemusi, millest paljud noored ainult unistavad (või ei oska ka mitte unistada). Ma ei räägi ainult erinevate juhtimisküsimustega tegelemisest ja konverentsidel käimisest, vaid ka kogemustest, mida saan tänu andekatele inimestele mu ümber. AIESECi loodud keskkond on täis inimesi, kes inspireerivad mind oma tööga, vestlustega, e-mailide, ajaveebide ja palju muuga. Inimesed siit või teiselt poolt maakera – nende tundma õppimine on olnud minu jaoks üks õpetlikumaid asju, mida AIESECist olen saanud.

Lisaks sellele roosamannale olen pidevalt silmitsi oma kõhkluste ja hirmudega, aga kujuta ette – mul ei ole muud valikut, kui nendega toime tulla! On suurepärane, kui sa ei saa kusagile plehku panna ja nii õpid toime tulema sellega, mis paljusid jääbki kohutama.

Lõpetuseks üks lõik mu pooleteise aasta tagusest (sama hästi võiksin öelda kümne aasta tagusest, nii kaugel tundub see aeg) motivatsioonikirjast, mille kirjutasin tollasele AIESEC Tartu juhatusele, et taodelda endale täisliikmestaatust. Mõned asjad ikka ei muutu:)

AIESECis näen nii palju erinevaid võimalusi, ma ei kujuta ette teist nii hästi organiseeritud ja mitmekesiste valikutega organisatsiooni. Alguses AIESECi astudes võtsin kohe, nagu mul kombeks, asja tõsiselt ja olin veendunud, et tegemist on hea valikuga, kuid ausalt öeldes ei kujutanud ma ette, millist mõju see mu elule ja isiksusele tegelikult omama hakkab. AIESEC on mu teine maailm, see, millest mitte-AIESECi sõbrad alati aru ei saa ja kipuvad sellesse suhtuma kui väheke peast põrunute sekti (või lihtsalt oma arust tähtsate aktivistide rabelemisklubisse), kuid mõistan neid – nad lihtsalt ei tea, millest räägivad.

Näed siis - I’ve got much love to give (see lugu lihtsalt hakkas järsku kõrvaklappidest kõlama, ülejäänud loogika võib ise juurde mõelda, minul sai fantaasia otsa). Kardan küll, et enamik mitte-aieseccareid, kes seda sissekannet loevad, lasevad edaspidi silmad kõõrdi nii pea, kui nende silmapiirile ilmun, sest no vaadakem asja objektiivselt – selline emotsionaalne vaimustus on pisut pelutav. Nojah, mis ma oskan öelda? Ilmselt olen lihtsalt liiga palju õhtuid oma meeskonnaga veetnud (alates pühapäevast oleme iga päev täis või osalise koosseisuga kohtunud, töötanud, pidutsenud ja isegi tantsukava õppinud) ja lihtsalt toredaid inimesi näinud (nagu täna algava konverentsi korraldusmeeskonda pärast 22-t kontoris töötamas) – ja seetõttu olen tõesti täiesti lootusetult subjektiivne isegi omaenda vaimustuse suhtes. Homme ärkan meeletu peavaluga, sest saan täna magama alles kell 2:30, ja siis kirun oma elu ja tegemata töid. Võibolla, aga kogemus seda ei kinnita.