Pages

Jun 21, 2006

Huvitav nimekiri ajaloohämarustest

Viimased päevad on olnud väga kummalised ja tulvil sündmusi, millest ma veel rääkida ei taha, kuid mis on minus tekitanud palju uusi mõtteid. Igatahes tundub kogu igapäevaelu pisut kauge ja ebaoluline, mis annab hea võimaluse astuda hetkest välja oma paralleelreaalsusesse (ehk siis maailma, mis eksisteerib ainult minu peas) ja mille üle arutlemine määrab pikemas perspektiivis selle, kuhu tulevikus satun ja kes seal olen.

Kindlasti ei arva ma, et elu on minu kontrolli all. Tean, et on terve hulk asju, mida ma kuidagi mõjutada ei saa, ja mis juhtuvad vaatamata sellele, mida nendest arvan või kas nägin neid ette või ei. Olen märganud, et eksisteerib üpris suur hulk inimesi, kelle mõttelõng siinkohal katkebki ja kes seetõttu tunnevad end ilmselt kogu elu ohvritena või on lihtsalt loovutanud kontrolli kellelegi teisele, arvates, et see on üks elu paratamatustest. Minu arvates saan aga kontrollida kõige tähtsamaid asju ja need ei sõltu sündmustest, mis toimuvad. Ma saan kontrollida seda, kuidas asjadesse suhtun. Lõppude lõpuks ei ole sündmused ju ise ei negatiivsed ega positiivsed, nad lihtsalt on, mina oma isiklike hinnangute ja sisemiste filtritega annan toimuvale tähenduse.

Seetõttu tean juba, et on terve hulk asju, mis lähevad parimal moel korda, sest olen juba otsustanud, et see nii saab olema. Kui olin teismeline, pidasin raamatut, kuhu kirjutasin üles tähtsaid asju. Seal oli näiteks minu raamaturegister, millest olulise osa moodustas mu Tarzani teoste surematu kollektsioon, mille üle erilist uhkust tundsin, nimekiri mängudest, mida naabrilastele korraldada, 10 asja, mille esimesena ostaksin, kui saaksin 10 000.- (mille saamine tundus tänu plaanile minna Inglismaale maasikaid korjama eriti kättesaadav), kingituseideed ja muu, mis tollal oluline tundus.

Kõige tähtsam oli aga nimekiri pealkirjaga “Asjad, mida ma täiskasvanuna kindlasti mäletama pean”. Selle nimekirja mõte oli üles kirjutada asjad, mille mind ümbritsevad täiskasvanud olid justkui ära unustanud, aga mille vajalikkust oma ilmselt idealistliku maailmapildi kohaselt karjuvalt tähtsaks pidasin. Olin raudkindlalt otsustanud, et minust ei saa kunagi kivistunud vaadetega täiskasvanut, kes takerdub praktilise maailma pisiasjadesse ja hakkab end pidama liiga targaks, et maailma avatud silmadega vaadata. Kartsin aga, et äkki teevad täiskasvanud mingil hetkel läbi pidurdamatu ja vältimatu “valmimisprotsessi”, mille käigus omandavad nad kõik elutõed, mida kogu ülejäänud eluks kasutama jäävad ja mistõttu unustavad kõik plaanid maailma parandada või lihtsalt näha olulisi asju. Seetõttu panin hoolikalt kirja mõtted, mida igapäevaelu minus tekitas, et mitte unustada, mida olin mõelnud teismelisena. Kujutasin end ette seda nimekirja aastate pärast lugemas ja neid põhimõtteid rakendamas.

Loomulikult ei võta ma tegelikkuses seda nimekirja välja ja mul ei ole vaja üle lugeda asju, mida kunagi olen arvanud. Arvatavasti ei ole need tõed seal ka kuigi paikapanevad ja praeguseks on mu põhimõtted arenenud keerulisemaks nendest lihtreeglitest, mis kirja said. Kõige tähtsam selle nimekirja juures oli aga see, et otsustasin juba siis mitte kunagi nii täiskasvanuks saada, et oma teadmiste, arvamuste, oskuste ja kõige muuga lõplikult rahule jääda. Seetõttu olen veendunud, et üks oluline asi läheb täpselt nii, nagu seda kunagi plaanisin. Nimelt tean, et ma ei saagi valmis, suureneb vaid mu valikutehulk. Olen täiesti veendunud, et ka siis, kui enamik mu eakaaslasi liigeseartriidist ja lapselaste koolilõpetamisest räägivad (hullemal juhul aga põhiliselt sellest, mida nad lõunasöögiks teevad ja suurenenud või vähenenud leivasortimendist), arvan mina endiselt, et asjade üle imestamine on normaalne ja elu liiga lühike, maailm aga liiga keeruline, et oma olemasolevat maailmapilti millekski muuks kui piiratuks.


See ei ole mingi suvaline kass, vaid paljulapselise Berta Nuustiku esimene järeltulija. Elab Tartus Elva tänava residentsis kohvris koos 3 sama intelligentse näoga tegelasega.